Neljakümne kolmas

Jah ma tean.
Aga on aeg kuidagi nii läinud, et ei ole kirjutanud.
Eile tuli isegi mõte, et ehk Kristi peaks minuga hoopis intervjuu tegema kui ma kirjutatud ei saa.
Aga olgu, võtan ennast kokku.

Lugu jäi pooleli enne eelmist ravikorda.
Kompuutri tulemus oli väga hea. Kui eelmisel korral ei olnud kolded mõõdetavad siis seekord oli vastuses, et on skeleteerunud. Ehk siis mina saan nii aru, et luu on augud kinni kasvatanud. Väga hea ju. Eks kirves jääb pea kohale ikka, kuid selleks korraks siis nii.

3.09 oli ravipäev. Sain siis uuringuravimit ja Herceptini. Muidu ikka pordi kaudu veeni, nagu varemgi. Tilkus ca kaks tundi, paarkümmend minutit enne kahte sain ära. Kristi istus minuga koos natuke aega, siis läks kraamima. Järgmisel päeval läksin tööle ja halb ei hakanud ka nädalavahetusel. Ei imelikke maitseid, ei mädapunne näos. Aga seda enam tulevad esile kuumahood, mis järjest enam vaevavad. Eriti öösiti. Küsisin dr Kütneri käest unerohtu. See, mille ta kirjutas, eriti ei aita. Eile oli korraline psühhiaatri vastuvõtt, ta kirjutas tõhusamat.

Meeldiv on, et nüüd, kui keemia ära võeti ja ainult bioloogiline ravi jäi, ei pea nädal pärast ravi käima vereproovi andmas. Ju siis valgetele verelibledele enam ohtu pole.

See ongi lühidalt kõik praegu.
Vähemalt midagigi.
Eks.