esmaspäev, 15. oktoober 2018

Kahesaja kahekümne teine

Mul on vaja blogi kirjutamiseks assistenti. Sest mu kassistent ilmselgelt ei saa sellega hakkama.

Elu on väga kiire. Töö, kodus telekas ja voodi, vahel mõni teater ja kohtumine.
Milano oli ka vahepeal. Metastaatilise rinnavähi eestkõnelejate koolitus. Sellele ei ole leidnud eesti keeles head väljendit. Advocacy on see inglise keeles.
No igatahes oli seal supertore, eriti ilm ja suhtlemine teiste maade meetadega ehk MRV patsientidega.
Sai ka televisioonis käidud MRVst rääkimas, selle kohta on link siin 

Lisaks aitas hea Indrek teha meile promovideo, mida tahtsime ka kasutada teles, aga ei saanud. See imeline video on siin: https://m.youtube.com/watch?v=gU6s0f5-ddw

Jei! Ma blogisin. Kasvõi natuke ja bussisõidu ajal.

teisipäev, 18. september 2018

Kahesaja kahekümne esimene

Uus töökoht võtab nii palju aega ja jõudu, et blogida ei jõuagi. 

Aga mõnus on. Vanalinnas tööl käia. Ja kuigi tööasjades on sageli uppumise tunne, püüan rahulikult sisse ja välja hingata. Sest töö on ju huvitav. Lihtsalt alustuseks on seda kõike korraga väga palju.

neljapäev, 30. august 2018

Kahesaja kahekümnes

Mu blogisissekannete südametunnistus Veronts koputas, et olen kirjutiste vahe jälle pikaks jätnud. Eks ta ole.

17. augustist olen olnud ametlikult töötu.1. septembrist algab uus leping. Võtsin statistika mõttes ennast isegi arvele. Kuigi mingit rahalist toetust mul loota pole.

MTÜ Meeta esimene koos olemise päev läks suurepäraselt - mis viga korraldada, kui rahaline ressurss on olemas. Oma süste saan ka tavapärase vahega edasi, ei midagi uut. Vasaku kanna ja jalatalla valu, mis on diagnoositud plantaarseks fastsiidiks ehk rahvakeeli kukekannuseks, teeb suuremat häda. Käisin märtsis PERHis ortopeedi vastuvõtul. Doktor arvas, et peaksin uued sisetallad laskma teha TÜ Kliinikumi spordimeditsiini osakonnas, et teevad paremini kui Tallinnas. Võtsin siis augustis Tartu-reisi ette, koguni kahel korral pidin käima. Mulle ei tehtud siiski individuaalseid taldu, vaid nahast õhemad tallad kohandati minu jalgadega. Päris head ja õhukesed on tõesti, neid pidavat saama isegi lahtiste rihmikute sisse kleepida. Isikliku abivahendi kaardiga pidin taldade eest maksma 50% hinnast ehk 20 eurot. Aga need Tartu mehed rääkisid, et ITKs tehakse lööklaineravi, mis pidi olema hea tulemusega. Tutvustuses on pahaloomulise kasvaja olemasolu loetletud vastunäidustusena aga küsisin dr Kütneri käest ja sain loa. See ravi on tasuline, 18 eurot üks kord ja ma pean enne aja bronnimist hankima perearstilt saatekirja. Igatahes ma väga loodan, et sellest on abi. Jalg valutab ka öösel ja valuvaigisti ei taha enam kuidagi aidata.

Nii palju siis seekord. Aa, koolist tulin ka ära, ametlikult. Ja ühegi eelmises postituses loetletud punktiga ma ei ole tegelenud.

teisipäev, 14. august 2018

Kahesaja üheksateistkümnes

Käisin täna PERHi palliatiivravi osakonnas psühholoogi vastuvõtul. Vestlus möödus meeldivas õhkkonnas. Tegime kolmepunktilise kava.
1. Suhelda psühhiaatriga ja rääkida võimalusest vahetada antidepressanti.
2. Hakata endaga tegema kirjalikke kokkuleppeid. Ehk siis - kui mul on kellegagi kohtumine, ma märgin selle kalendrisse ja üldjuhul pean kokkuleppest kinni ja lähen kohale. Endaga seotult ma teen ainult plaane, aga ei täida neid. Kui ma paneksin kalendrisse kirja "tee endale süüa" või "mine jalutama" või "korista tolmuimejaga" - ehk on tõenäosus, et ma seda teen, suurem. Kokkuvõtteks on see ju enda eest hoolitsemine, mis praegu tegelikult jääb tahaplaanile.
3. Leida meessoost kaaslane.

neljapäev, 2. august 2018

Kahesaja kaheksateistkümnes

Olen täna väga häiritud. Vastu hommikut, nii viie paiku, olin üleval, vahetasin riideid ja avasin interneti. Poleks võib-olla pidanud. Leidsin Facebookist ühe tuttava kirjutatud hüvastijätukirja, tema seinal. Võis järeldada, et tal on palju pere- ja suhteprobleeme ning ta kavatseb oma elu lõpetada. Tegemist ei ole mu lähedase tuttavaga, Facebooki n-ö sõprade seas on palju inimesi, keda olen oma eluteel kohanud... Aga ikkagi.

Hommikul lugesin uudiseid ja sain teada, et tüüp püüdis oma elust lahkumise plaani täide viia. Esialgu ebaõnnestunult ning viibib haiglas, on kriitilises seisus. Ma ei tea, kas ta ise oma elu eest võitleb, meditsiinitöötajad ilmselt annavad oma parima... See kõik tekitab minus väga segaseid tundeid. Kui (vabandage) sitasti saavad siis asjad olla, et inimene tahab ise elust lahkuda? Kas seda soovitakse teha eesmärgil, et tõesti enam ei jaksa elada või ikkagi kättemaksuks järelejääjatele, et näete, mida te tegite, kannatage nüüd ja tundke süüd. Miks on inimesi, kelle elutee on piiratud haiguse tõttu aga nad väga tahaksid elada, ja samas teisi, kes tahavad selle ise lõpetada? Kas ükski probleem saab olla nii sügav, et sellest ei ole muud väljapääsu kui elust lahkumine?

Ilmselt vaatan oma haiguse tõttu elu teiselt perspektiivilt kui ma seda muidu teeksin. Kannatan lisaks muudele hädadele depressiooni all (jah, kes te olete näinud ainult minu päikeselist poolt, ma suudan ennast kokku võtta ja eks seal on ka pettust sees) aga endalt elu võtta? Ise? Kuigi tunnen end viimasel ajal tihti üksikuna, ei ole ma siin maailmas üksi. Kui välja jätta sõbrad, kes mõnes mõttes tulevad ja lähevad vastavalt sellele, kuhu elutee mind suunab ja kellega mingil ajal rohkem kokku puutun, sõbrad, kellel on kõikidel kusagil oma perekond ja kellega mul ei ole veresuhet, siis kui siiski on perekond, kasvõi üks pereliige - kuidas saab teisele inimesele elust lahkumisega panna sellist süükoormat?

Kui teisipäeval Tartus käisin, vaatasin bussis natuke ühte filmi, Pitt ja Jolie mängisid. Film mind ei haaranud, küll aga oli seal huvitav lugu. Üks vana mees rääkis, et kui ta naine oli suremas, siis ta soovis, et naine oleks temaga kauem, ei sureks veel. Aga mingil ajal sai ta aru, et see on väga egoistlik soov, ta keskendub selle sooviga enda vajadusele. Aga naine oli nii haige, et temale oli kergendus elust lahkuda, piinad lõpetada. Ja loomulikult oli mees alati tahtnud seda, mis naisele parim ja nii ta loobuski soovimast, et naine ei sureks. Ta lasi tal minna. Sest nii oli tema kallile naisele parem. Sarnast tunnet olen viimati tundnud matusel. Lahkunule oli surm kergendus, ärme ole lohutamatult kurvad. Meenutame koos veedetud häid aegu ja oleme tänulikud, et ta meie elus oli. Õnneks pole paaril viimasel aastal olnud põhjust käia ära saatmas kedagi, kelle surm saabub õnnetusjuhtumi järel. Siis ilmselt ei saaks lahkunust mõtelda, et tal on nüüd parem.

Mida ma selle kõigega ütelda tahan? Ei teagi. Lihtsalt. Oli vaja väljendada ennast.

neljapäev, 26. juuli 2018

Kahesaja seitsmeteistkümnes

Oeh. Mul oli eile väga tore päev koos oma väikese sõbra Arturiga. Nii tore, et teel vabaõhumuuseumist Rocca al Mare keskusesse hakkasin keksima. Füüsilises mõttes. Paarist keksimisehüppest piisas, et kukekannuse jalg on pärast seda väga raskelt kasutatav. No oli vaja... Jalg valutas kogu õhtu ja öösel ka. Sellega seoses tuli meelde, et kevadel käisin ortopeedi juures ja ta soovitas mul lasta uued sisetallad teha Tartus TÜ Kliinikumi spordimeditsiini osakonnas, et pidid paremini tehtama kui Tallinnas. Ellmised on juba mitu aastat vanad ka ja ilmselt deformeerunud. Helistasingi lõpuks täna siis Tartusse ja sain aja konsultatsiooniks juba järgmise nädala teisipäevaks. Muidu on ajad alles novembris aga keegi oli ära ütelnud. Nii et teisipäeval Tartusse.

kolmapäev, 25. juuli 2018

Kahesaja kuueteistkümnes

Minu Viljandi
Olen püüdnud viimasel ajal ennast tegevuses hoida. Isegi kahel järjestikusel nädalavahetusel käisin Viljandis. Homme algab folk aga sinna ma ei lähe. Olen homme ja ülehomme hoopis tööl ja laupäeval lähen leeriõdedega Pärnusse teatrisse.

Ilmad on tavatult kuumad. Ühest küljest on hea, et on soe, samas on liiga kuum. Aga mere ääres puhub meil ka jahutav tuuleke. Ja eelmise nädala reedel tuli isegi veidi vihma.

Poole kohaga tööl käia on väga mõnus, jääb aega ka endale ja sõpradele. Eks palgapäev saab nukker olema, aga mul on fond, ma saan hakkama. PPAs on viimane tööpäev 16. augustil. Ja siis 1. septembrini olen töötu. Nii tuli kasulikum, sest puhata tahan ju ka aga kui oleksin kuu lõpuni ehk puhkuse ajaks tööle jäänud, siis oleksin kasutanud rohkem puhkusepäevi, kui olen välja teeninud ja see oleks augusti palgast maha arvestatud. Mis tähendab, et augusti palk oleks enam-vähem nulli tulnud. Nüüd aga saan töötatud päevade eest raha ja mõne puhkusepäeva eest ka kompensatsiooni. Hea, et seda asja uurima hakkasin ja oskan nüüd õigesti tegutseda.

Täna oli erakordne öö. Vahetasin ainult ühe korra riideid ja hommikul tundsin ennast isegi välja puhanuna.