kolmapäev, 13. märts 2019

Kahesaja kolmekümne kaheksas

Armsaim tagasiside, mis ma pärast saadet sain oli mu armsalt Marianilt, et ma olin päikeseline. Nii tore. No eks ma proovin jah ikka n-ö vähem liibata, selja sirgu ajada ja lahke, rõõmsa näo pähe teha.

Vaatasin saatelõiku mitu korda. Esimene nendest vaatamistest oli telefoni ekraanilt ja 40 bussist väljudes üliaeglaselt (noh, et jälle ei kukuks) kodu poole liikudes. Ei olnud ju kannatust, et läheks ruttu koju ja paneks telerist järelvaatamisse. Ja nüüd mõtlesin, et kirjutaks blogisse asju, mis minu arvates jäid rääkimata või olid liiga ilustatud (minu enda tõttu).

Esiteks see, et elan pool aastat korraga. Tegelikult elan ikka päeva korraga, nagu ilmselt paljud inimesed. Aga selles mõttes, et peaaegu iga hommik näen vaeva, et voodist üldse välja saada. Asi on ka füüsislises saamises aga rohkem on see vaimne pingutus. Ja järgnevad füüsilised ebamugavused (kuumad-külmad, valud jne), nendele on ka palju lihtsam alla anda ja teki alla tagasi pugeda ning magamiselaadset olekut jätkata, aga tuleb ikka olek selgeks saada, midagi süüa, rohud võtta, riidesse panna, heal päeval isegi pisut meikida, kassile süüa anda ja tööle minna. Kui juba tööle jõuan, on asi lihtsam. Ja pool päeva vähemalt suudan üpris produktiivne olla.

Poole aasta kaupa ehk uuringust uuringuni käib suuremate plaanide tegemine. Ja ega väiksemaid plaane teen ikka ka aga kunagi ei või kindel olla, kas ma olen piisavalt vormis, et plaanid ka täita suudan. No igasugused teatris- ja kohvikus- ja külaskäigud.

Ja muidugi ma saan aru, et mul on väga vedanud, kuni mu metastaasid ainult luudes on. Ma arvan, et selle 14% viie aasta elulemuse statistikast moodustavadki luumetastaasidega inimesed. Nii et ei ole vast see surm ka nii lähedal tulevikus ja ega ma ei mõtle sellele koguaeg ja ma ei oota seda. Aga ma olen valmis. Kui valmis selleks muidugi üldse saab olla.

Ülehomme PET-uuringu päev siis, mis tähendab, et juba homme ei tohi ma teragi suhkrut tarbida ega ka puuvilju süüa. Aga kindlasti ma olen varem kirjutanud PET-uuringust detailsemalt ja ükskord vist tegin isegi sellest torust pilti. Jah, see on siin.

pühapäev, 10. märts 2019

Kahesaja kolmekümne seitsmes

Eelmisele postitusele tuli kolm kommentaari, üks neist pikem ja sisulisem kui nii mõnigi minu sissekannetest. Väga tore! Samas ka veidi hirmus - paneb mulle kohustuse, vastutuse. Paneb mind aru saama, et ma ei kirjuta siin lihtsalt niisama enda mälu tarbeks ja sõpradele teada andmiseks, et olen ikka veel elus. Aga kokkuvõtteks - tore, et loete ja tore, et meeldib. Kusjuures - just eelmist sissekannet kirjutades oli mul tunne, et üldse ei oska enam kirjutada. Nagu oskus on kadunud (või oskus leida aega) ilukirjandust lugeda. Ühe põhjusena olen mõtelnud, et ehk olen lapsena-noorukina oma mahu täis lugenud... Aga see on lihtsalt ettekääne. Eks saab nüüdki mõni raamatu loetud - viimasena Martin Alguse "Midagi tõelist". Aga paar raamatut on ka pooleli. Kas tuleb lihtsalt uni peale (selles ei ole süüdi kirjutatu) või siis häirib mind see, et raamatut lugedes ei saa samal ajal kududa vms. Otsitud põhjused kõik. Vat selline pikk sissejuhatus seekord.

Nüüd siis meditsiiniuudiste juurde. Ära kukutud kints on omandanud tumelilla värvuse. Eks see ongi vist nii, et värvid tulevad veidi hiljem. 6. märtsil käisin lisaks Herceptini süsti saamisele dr Kütneri vastuvõtul. Sain paari järgmise korra ravilehed ja kutse uuesti külastada 17. aprillil. Samal päeval käisin ära ka südame kardiogrammi tegemas ja 25. märtsil on südame ultraheliuuring. Dr andis mind üles nukleaarmeditisiini osakonda PET-uuringule ja sealt pakutud kuupäevadest valisin 15. märtsi, see on reede ja siis ma sel päeval tööle ei lähe. Kiirgan vaikselt kodus teki all. Selle uuringu vastus tuleb tavaliselt paari päevaga ja kuigi meil on alati juttu, et vastuvõtul räägime, on dr Kütner saatnud vastuse e-postiga. Pöidlad pihku siis, et progressioon oleks minimaalne!

6. märtsil üritasin päevaravis pordi kaudu vereproovi anda, jälle oli see jama, et vedelik sisse läheb, aga välja ei tule midagi. Prooviti päris kaua ja lõpuks võeti vereproov ikka käe pealt veenist. Vahepeal ei olnus seda jama. Ma ei saa üldse aru, millest see sõltub. Vaatan digiloost, et vereproovi tulemus on isegi olemas. Hemoglobiin on tirtsuke madalam kui võiks olla. Kasvajamarkeri näitu pole üldse.

Internetist leitud pilt, Minho jõe kalla Portugalis.
Õitsev magnooliapuu.
Kevade tulek on väga visa. Ja mu aku on üpris tühi. Berliin ja nädal pärast seda oli päris hea aktiivsus aga käesolev nädal on olnud raske. Lihtsalt raske on leida jõudu (ja ka huvi) millegi tegemiseks. Tööl on hea ja huvitav ja tore, aga ka seal ei jätku enamasti jõudu kogu päevaks. Aga - tuletame meelde, mulle on ju määratud puuduv töövõime. Nii et hea, et üldse midagi jõuan, eks. Kadi küsis, mis on järgmine reisiplaan. No eks ma tahaksin ikka Portugali jõuda. On pakkumisel selliseid Lissabonist Portosse nädalasi ekskursioonidega reise, hind ca tuhat eurot ja magamiskoht kahekohalises hotellitoas. Peaaegu oleksin isegi nõus grupireisile minema, küll raha ka kusagilt
Madeiral botaanikaaias minut tehtud pilt
leiaks. Kaaslasega on kahtlasem, tuleks ööbida võõra inimesega ühes toas. Aga kui ma mõtlen, mida ma päriselt tahan, siis ma tahaksin lihtsalt istuda magnooliapuu all ja hingata Portugali. Ja kui see unistus ei täitu, siis õnneks sai magamistoa tapeet valitud magnooliaõitega. No on ikka ilus taim. Kaks aastat tagasi Madeiral botaanikaaias sai nähtud aga ma ei tea, miks ma seda kauem ei nautinud.

"Ringvaate" lugu tuleb vist sel nädalal millalgi. Täpselt ei teagi. Eks vaadake, või vaadake järelvaatamisest. Praegu kõik. Olen tööl ja omajagu on veel tegemist.

Aa - üks teema tuli veel meelde. Mul on vanusenumbri vahetus varsti ees. Olen viimastel aastatel seda tähistanud korraldatult ja lähedasi kutsunud. Sel aastal ei plaani midagi. Kes tahab, see leiab ise aja ja tuleb. Või teeb, mis tahab.

teisipäev, 5. märts 2019

Kahesaja kolmekümne kuues

Talv läbi sain kenasti hakkama ja eile, vastlapäevaeelsel õhtul, keerasin külje maha. Lamasin umbes 50 meetri kaugusel kodust ja elasin läbi kogu seda alandust, mis sellise jääl sooritatud piruetiga kaasneb. Õnneks ei olnud vist ühtegi pealtnägijat. Vähemalt appi ei tõtanud keegi. Alandus üle elatud, järgnes valutunne. Püüdsin aru saada, kas kondid on terved. Olid. Terved olid ka kõik asjad - telefon, prillid, riided. Küll aga on isegi mu vasaku käe väikesel sõrmel verevalum. Vasak kints sai põhilaksu - lamasin hiljem paar tundi külmaelementide otsas. Väga hullusti siniseks polegi kints läinud, aga teisest jalast on veidi soojem, mulle tundub.

Laulasmaa spaas koos Kristiga oli tore. Saunad olid mõnusad, vees olemine oli õhtu edenedes järjest ülerahvastatum. Järgmiseks päevaks võtsin jalahoolduse ja kohapeal tegin otsuse ka massaaži proovida. Jah, üldiselt on hoiak, et kasvajahaigusega ei tohiks mudida lasta, aga ma riskisin. No ja väga mõnus oli muidugi - soe mehine käsi silitab - kellel saaks midagi selle vastu olla. Tutvustasin ukrainlasest teenusepakkujale põgusalt ka oma haiguslugu, ta arvas, et ma olen otšen smelaja ja tegi selja pealt õrnemini ning pead ja õlgu näppis rohkem. Mina aga pidasin sisekõnet: "Noh, poisikesed-rakukesed, nii mõnus on ju olla, jääge nüüd ometi magama, ei hakka selle silitamise peale pidu pidama, eks!" Ma loodan, et nii saab ka olema.

neljapäev, 28. veebruar 2019

Kahesaja kolmekümne viies

Statistika mõttes jätangi eelmise postituse nii lühikeseks ja alustan uue. Et jah, "Ringvaade" käis mul külas. Saatelõik, mille tegime, peaks keskenduma raske diagnoosiga inimeste lähedastele ja nende hakkamasaamisele selles keerulises olukorras. Eetris on lugu ilmselt kolmapäeval. Või hiljem. Nüüd on mul siis kõik Eesti telekanalid külas käinud. Juhhuu, tehtud (hahahahaaa)!

Aga käisime ju Marianiga Berliinis ja meil oli loomulikult väga tore. Mida oli ka oodata. Lisan siia ka mõned pildid. Loodan, et Marian ei pane pahaks.
Ilm oli kena, sooja oli ligi 10 kraadi võrra rohkem kui Eestis, mõnus varakevadelaadne. Päikesepaistel oli eriti soe. Hulkusime (või siis kappasime) mööda linna, vaatasime ära põhilised maamärgid-vaatamisväärsused, sai külastatud ka kaubandust, ostetud mõned riideesemed. Hotell oli meil suurepärane, asukoht ja ka tuba. See oli juuniorsviit, nii et meil oli nii elutuba kui ka magamistuba. Ja minibaari sisu oli toa hinnas - aga seal ei olnud alkoholi, ainult vesi ja mahlad. Tuba asus kõrgeimal korrusel, meie mõistes kaheksandal. Aknast paistis kenasti Berliini teletorn ja vaade oli kena.
Meie hotelli ees
Enne minekut oli mul ju see mure vasaku jala valuga. Valu kestis minekupäevalgi ja võimalik, et ka järgmisel päeval. Lonkasin korralikult, ei suutnud kuidagi leida asendit, et jalale toetudes ei oleks olnud valus. Berliinis aga said jalad nii palju koormust (maksimum oli 14 km päevas), et jalad olid ühtlaselt pakud ja õhtul vedasin ennast kuidagi hotelli. Tagasituleku päeval oli vist see, kui märkasin, et seda imelikku valu ei ole enam ja ma ei lonka ega liipa enam. Jei! Oli, mis ta siis oli, aga selleks korraks möödas. Muidu ka pidasin päris kenasti vastu, erilisi probleeme ei onud, ööd möödusid ka enam-vähem - vahetasin küll riideid kuivemate vastu aga ei midagi hullu. Ja esimene öö kodus magasin nii, et ei tõusnud kordagi - ei käinud pissil ega vahetanud riideid. Uskumatu. Ärkasin äratuskella peale.

Tööd ei olnud selle paari päevaga ka meeletult palju tekkinud. Juba homme läheme Kristiga Laulasmaa spaasse, see on minu jõulukingitus talle ja mulle. Sai soetatud vautšer ja märtsi esimesed päevad oli esimene võimalus, mis sobis meile mõlemale ning oli saadaval. Loodan, et meil on ka tore. Vees on ju mõnus vedeleda.

E-valimise magasin maha. Tahvlist seda teha ei saanud (kui ma õigesti aru sain), nii et tuleb pühapäeval sammud valimisjaoskonda seada. Pole ammu päriselt valimas käinudki.

Bundestagi katusekupli juures. Oli kena vaade Berliinile.
Tulumaksuraha sain juba tagasi. See on väga abiks pärast Berliinis tehtud kulutusi ja enne palgapäeva.

Eelmises pikemas postituses kirjeldatud jõuetus möödus õnneks nädala lõpuks. Midagi oli vist õhus teisiti, paljud kurtsid samal ajal energia puudumise üle.

Järgmise nädala kolmapäeval on dr Kütneri visiit. Saan uued süstisaamise lehed ning peaks hakkama vaatama PET-uuringu ja südame ultraheli aega vist ka. Enesetunne on praegu jätkuvalt selline, et ma usun, et teistesse organitesse metastaasid edenenud ei ole ja loodan, et ka üldine progressioon on väike ning ravis pole vaja muudatusi teha. Väga, väga loodan. Tööl läheb praegu nii hästi ja ma ei ole veel valmis.
1990. aastal tehti alles jäetud müürijuppidele kunsti

Avastasin täna enda kohta midagi uut. Võti minu südamesse on tähelepanelikkus. Minu suhtes, mulle oluliste asjade suhtes, elu ja maailma suhtes. Nii lihtne see ongi. Kes mind tunneb, teab, et ma ka ise olen kesmisest tähelepanelikum. Vähemalt mulle tundub nii.

Jube vali tuul on õues, kostab katusepleki kolinat. Õnneks on jää ka väiksemates kohtades peaaegu ära sulanud. See oli mööduval talvel mitme eelmise aastaga võrreldes tõesti erakordne, milline paks ja kõndimiseks väga ohtlik jääkiht jõudis sel talvel tekkida. Lund oli ka korralikult. Samas - praegu on veebruari lõpp ja lumikellukesed pistavad oma päid juba välja. Või ongi praegu selleks igati kohane aeg?

Kahesaja kolmekümne neljas

Mul on "Ringvaade" külas! Hiljem pikemalt.

kolmapäev, 20. veebruar 2019

Kahesaja kolmekümne kolmas

Laupäeval hakkas vasakus jalalabas seletamatu valu ja see paneb mind lonkama. Vahel valutab niisama ka. Lisaks on mind tabanud krooniline kevadväsimus, ainult magaks. Kuigi ega magamine ei ole häireteta, ikka on vaja kuivi riideid panna ja pissil käia ja valuvaigisteid võtta. Aga see on praegu mu lemmiktegevus, see magamine. Ilmselt võtab kõige vähem energiat. Aga kahjuks ei anna ka juurde.

Nii on praegu mu igapäevane mure energia puudumine. Millegi arvelt saan hädavajaliku tehtud. Õnneks on mul töökoht, kus tullakse toime, kui ma kindlatel aegadel kontoris ei ole. Ma ei kujuta ette, kui mul sellist võimalust praegu poleks. Sest kuidagi saan ennast mingiks ajaks ikka nii kaugele, et tööle minna ja teatud tunnid teen isegi tööandjale vajalikke asju. Kui ma peaksin praegu olema rangelt 8 tundi tööl või selle asemel haiguslehel, valiksin ilmselt viimase ja oleksingi oma jõuetuse ja mittemidagitehatahtmisega voodis.

reede, 8. veebruar 2019

Kahesaja kolmekümne teine

Püüan sagedamini kirjutada. Kasvõi paar rida.

Teisipäeval oli ootamatult jõud täiesti otsas. Lihtsalt aku tühi. Kurk oli ka valus. Nii jäin koju, ei läinud ei tööle, Kingitud elu fondi sünnipäevapeole, mis oli vabatahtlikele korraldatud, ega ka peole järgnevale “Igatsuse” etendusele Linnateatrisse. Etendust olen varem näinud, hea meelega oleks vaadanud uuesti. Aga magasin kogu päeva, vahepeal panin kurgurohtu. Palavikku ei olnud. Järgmisel päeval oli kõik taas korras ja nädala lõpuni käisin kenasti tööl. Kandletrenni ainult jälle ei jõudnud.

Homme saan puhata, pühapäeval on tööpäev. Kahe nädala pärast sõidame Marianiga Berliini! Nii ootan juba. Meie esimene päris välismaa reis. Muidu oleme käinud Soomes ja mitu korda Rootsi kruiisil. Berliin on mulle uus koht, olen sealt sajandi alguses liinibussiga läbi sõitnud ja sellest pole eriti mälestusi. Jääme kolmeks ööks - piisav, et kõike ei jõua, aga midagi ehk ikka.