teisipäev, 6. august 2019

Kahesaja neljakümne seitsmes

On olnud pikk vahe. Võimalik, et ka seetõttu, et olen hädas oma vana sõbra depressiooniga. Üle kuue aasta olen ühe ravimi peal. Tundub, et meie teed lähevad nüüd lahku. Igasuguse arsti juurde aja saamine on keerukas, nii ka psühhiaatri juurde. Läksin siis lõpuks erakorralisse. Ja sündis ime! Registratuurist sain küll pragada, et miks ma perearsti juurde ei lähe, aga ma jäin endale kindlaks ja tahtsin erakorralisse ootama jääda. Ja täiesti juhuslikult tuli mu kauaaegne raviarst vaatama, kas saab valvearsti koormust vähendada. Ta tundis mu ära ja saingi tema vastuvõtule. Tegi jälle pakkumise, kas ma statsionaari ei tahaks jääda, ma oleksin isegi nõus, aga selget kokkulepet ei järgnenud. Igatahes hakkame tasapisi ravimit vahetama ja 21.08 lähen uueati visiidile. Ta küll ütles, et ta pole Jumal ja siis ma ütlesin, et ingel on ta vähemalt, kuna niimoodi õigel ajal välja ilmus.

Eelmisel kolmapäeval enne Herceptini süsti saamist käisin Dr Kütneri juures. Homseks ehk 7. augustiks on PET-uuringu aeg, tulemuste ja edasise raviplaani asjus helistan nädal hiljem, 14. augustil. 

See ongi esimese hooga olulisim. Lühidalt. Vähemalt sai midagi kirja.

pühapäev, 30. juuni 2019

Kahesaja neljakümne kuues

Tulin reedel Viljandisse ja juba enne rongisõitu hakkas peas imelik tunne. Nagu oleks kõrv kinni, aga ei ole, ja peas kohiseb. Natuke nagu valus on ka. Ja kuklast veidi pressib. Magamisega läks ära, eile oli väga õrnalt ja täna on jälle tugevamalt. Väga ebameeldiv. Natuke nagu isegi kurgulagi on valus.

Surnud meil keegi vahepeal ei ole, see on tore. Mai tuhk maeti puuistiku alla. Nii armas viis lahkumiseks, puule jõudu anda. Mina tahan ka nii. Soovitavalt pihlaka alla. Aga kuhu see puu istutada, seda ma küll ei tea.

Ees ootab viimane töönädal. Kui ma ei jõua tehtud kõike, mida tahaks, siis tuleb veel käia. Aga siis juba vabamas režiimis. Mitte et ma pragu väga karmilt kellast kellani käiks.

Krt, see pearinglus ajab isegi seljavalult mõtted kõrvale!

neljapäev, 20. juuni 2019

Kahesaja neljakümne viies

Hei! Ikka mina siin. Lihtsalt ei kirjuta. Muudkui mõtlen kõikide süvenemist nõudvate asjadega, et kui puhkus algab, siis tegelen. Meeta koduleht on uuendamata ja kodus vajaksid kapid koristust ja mittekasutatavad asjad uuele ringile või ära viskamiseks korraldada. Puhkus algab 8. juulil. Ja kestab viis nädalat. Väga suuri plaane ma pole teinud, aga üht-teist kalendrisse ikka tekib.

Aga muidu käin matuseid mööda... 8. juunil jäi igavesele unele kallis Alma. Kuu aega pärast juubelit sai ta insuldi, pärast seda pidas haiglas vastu veel 14 päeva. Ja siis lõppes tema jaks. Ma olin Prahas, Andi helistas öösel. Tulin just valgus- ja helitehnika esitlemise hallist, tuju oli kehvavõitu ja siis veel see kurb uudis. Ma olen tänulik, et Andi mulle teavitamisega ei viivitanud. Leinasin Almat pimedas ja soojas Praha öös... Hea on see, et juba paar aastat ma tegelikult iga kord Alma juurest tulles arvestasin võimalusega, et see võis olla viimane kord. Seega midagi eriti rääkimata ei jäänud. Lihtsalt suur kaotusevalu, et ei saa enam tema juurde minna, teda kallistada, tema lugusid kuulata. Lindistasin teda viimati umbes kuu aega enne juubelit. Rääkis oma 50. sünnipäevast. Ma olen väga tänulik, et Alma mu elus oli. Rannamõisa kalmistule sängitasime ta mulda laupäeval, 15. juunil. Panin Almale kirstu kaasa väikese keraamilise jänesekuju, mille Annekas mulle kinkis, kui raha tooja rahakotti. Õhtul sõitsime leeriõdedega Pikakaril ja nägin päris metsajänest ringi kappamas. Võtsin seda kui märki, et Alma jäi kõigega rahule.

Täna läheme ära saatma kallist Meeta liiget Maid. Tema jaks lõppes 16. juunil. Ja mu südamest on tükike välja rebitud. Puhka rahus, armas Mai! Valu ja vaev on nüüd lõppenud.

neljapäev, 23. mai 2019

Kahesaja neljakümne neljas

Ma pean võtma assistendi, ausalt! Tundub, et kassistendist pole suuremat abi. Igatahes ma pole näinud, et ta ridagi oleks bloginud mu eest.

Ma ei tea, mida ma teen. Miks on nii raske võtta kätte mõni seade ja kirjutada paar ridagi?

Praegu on tegelikult mu lemmikaeg aastas. Kastan õitseb ja sirel. Naabermaja ei paista enam üldse kastanite tagant välja. Kuigi see värviti lõpuks üle ja polegi enam kolemaja... Viimased kuus aastat olen saanud sellel ajal puhkuse - nädala või kaks. Nüüd aga olen taas tööl, kus on suvine kollektiivpuhkus. 8. juulist viis nädalat - omamoodi mõnus.

Aga igatahes, ma olen elus. Mõni päev rohkem, mõni päev vähem. Täna näiteks on väga hästi. Ei saa eriti midagi kurta. Valuvaigistit olen küll tavapärasele juurde võtnud, aga on ka aidanud.

Väga sürr on kohata inimesi, kes on lugenud mu blogi, aga päriselus mind ei tunne. Neid ongi see huvitanud, mida ma kirjutan! Ja see on andnud neile lootust, olnud abiks, toeks... Nii tore.

Kui ka laupäeval on hea päev, siis kell 12-14 näeb mind ja Kristit Stockmannis Kingitud elu fondile raha kogumas. Tulge ikka juurde ja ütelge tere, kui tahate.

kolmapäev, 1. mai 2019

Kahesaja neljakümne kolmas

Olen oma lugejad jätnud kauaks teadmatusse. Arsti juures läks, võiks ütelda, et hästi. Jätkame praeguse raviskeemiga ja järgmine PET-uuring tuleb augustis, veidi väiksema vahega kui muidu. Ja siis vastavalt tulemustele otsus ravi jätkamise osas.

Tööl on kõik üldiselt väga hästi ja ma olen nii õnnelik, et elu mu teele selle võimaluse tõi ja et mul oli julgus kandideerida. Vahel tunnen, et kas ma vastan piisavalt tööandja ootustele, aga küsides olen saanud ikka hea tagasiside. Ja ma tunnen ennast väga hoituna. Riina Viiding on imeline inimene ja tööandja. Kuigi tegelikult tööandjad on siiski pigem mu kolme erialaliidu juhid.  Kahjuks ei jõua teha rohkem kui hädavajalik, ehk annab Looja võimaluse veel aastaid Teatriliidus töötada. Kui esimene aastaring saab täis, peaks minema lihtsamaks ka - on juba paremini teada, mis tulekul, mida ja kuidas teha.

Väike sõber Artur käis mul ükspäev korraks külas, käisime enne tee üks malli katusel ratta peal sõitmas. Artur tuli mu tuppa, istus diivanile ja ütles: “Sa oled nii üksik, mul on sinust nii kahju!” Mul hakkas ka endast kahju. Tunnen jah sageli üksindustunnet. Mõned aastad tagasi ma poleks uskunud, et ma seda tunnen. Kuigi jah, ma saan endaga ka üpris hästi läbi ja eks ka Kissust on suur abi. Ei saa ütelda, et KEEGI kodus ei oota.

Ja mu kallis Alma sai vahepeal saja aastaseks. Tubli!

kolmapäev, 17. aprill 2019

Kahesaja neljakümne teine

Midagi ei ole salata, väga kõhe tunne on homse ees. Või noh, kell hakkab hommikul neli saama, siis juba nagu tänase ees.

Olen maganud suhteliselt normaalselt, praegu lihtsalt oli vaja riideid vahetada ja vetsus käia.

Halba uudist ju tegelikult ei saa tulla. Halb oleks see, et sorri, aga nüüd on kõik, rohkem meditsiin sind aidata ei saa. Kindlasti ma sellist otsust ei saa. Kui viimati konsiiliumi ees käisin, siis anti mõista, et paar-kolm varianti on veel varuks.

Täna osalesin ravimitootjate liidu kokku kutsutud ümarlauas vähiravimite kättesaadavusest Eestis. Palju rahvast oli - Haigekassast ja Sotsiaalministeeriumist, palju arste, Toivo Kingitud elu fondist. Patsiendiorganisatsioonide esindajatena mina ja Merike Värik. Praegu ma sellest pikemalt ei kirjuta, uni tuli peale, pean edasi magama.

kolmapäev, 10. aprill 2019

Kahesaja neljakümne esimene

Tere, kallid! Mu blogi saab täna viieaastaseks. Viis aastat tagasi ma ilmselt ei kujutanud ette, et ma täna, viis aastat hiljem, veel nii heas toonuses olen. Ja isegi Kissu on veel elus.

Eile õhtul käisin Kadiga Vapianos, ta küsis, kas ma mäletan seda aega viis aastat tagasi. Seda 9. aprilli, mil sain diagnoosi, mäletan ikka väga täpselt. See on mälus nagu film. Ilmselt sellised suured šokiolukorrad jäävadki niimoodi mällu. Olen selle päeva ka kirja pannud.

 Kolmapäeval olin tööl, telefon on mul tavaliselt hääletu peal. Mingil ajal vaatasin, et võõras lauatelefoni number on helistanud. Helistasin tagasi, dr Jürisson-Pors. "Kompuuter näitab muutusi luudes, metastaasid on lülisambas, veremarker on pisut üle normi..." Möh? Millest ta räägib? Nagu harjunud, tegin telefonikõne kohta märkmeid, ise mitte uskudes, et see olen mina, kellest ta räägib. "Kas saate tulla täna kell 14.30, meil on konsiilium?" Muidugi saan. Olin tõesti nagu puuga pähe saanud.

Kõne lõppes. Misasi see oli? Mis nüüd siis saab? Kandsin kolleeg Merikesele vestluse sisu ette. Välja öelduna hakkas ka endale kohale jõudma. Aga mida ma nüüd teen? Mida ma just nüüd, praegu siis teen? 14.30 on konsiilium, ok. Kell oli 11 paiku umbes vist. Koju minna? Ja seal ennast siniseks mõtelda ja nutta? Otsustasin siiski jääda tööle, Merike lubas mu viia autoga õigeks ajaks PERHi juurde. Nagu udu sees üritasin tööd jätkata. Kõnegrupis ei oleks see võimalik olnud, kirjadele vastata ikka sai, parajate pausidega muidugi.

Konsiiliumis ma ei ole kunagi käinud. Tartus anti ainult teada, mida otsustati, niimoodi doktorite ette ei kutsutud. Seal olin ikka veel päris teises maailmas. Kuulasin ära, mida räägiti ja noogutasin, ega eriti midagi kohale ei jõudnud. Paluti oodata konsiiliumi lõppu, siis dr Kütner räägib veel eraldi. Ooteajal käisin vetsus pillimas. Nii ülekohtune ja ootamatu tundus see kõik. Jälle! Miks? Kuidas ma sellest emale räägin? Ohhhh.

Vestlesime veel dr Kütneri kabinetis. Ta arvas, et ma juba midagi tean, mitte ei saanud seda kõike teada samal päeval. Palusin endale kaasa anda ka mingi paber, seal oli siis kompuutri vastus. Vasakul niudeluus destruktsioonid pehmekoelise komponendiga; L1, L2, L5 lülikehas väikesed destruktsioonikolded. Paremal niudeluus ja -tiivas väike sklerootiline kolle diameetriga 6 mm. Arvamus: luudes metastaasid.

Miks perearst selle peale ei tulnud, et IIIb staadiumiga rinnavähki põdenud inimese luuvalu võib viidata metastaasidele, sellele ma vastata ei oska. Dr Kütner ka küsis, et kas perearst ikka teab, et mul rinnavähk oli? No ikka teab ju...

Kodus otsisin kalvadosepudeli välja ja hakkasin lähedasi teavitama. Sest need, kes on mulle olulised, saadavad mulle oma häid mõtteid ja nii on kokkuvõttes parem. Eks ju?

Nädalavahetusel käisin Tartus ja Põlvamaal. Süda on kergem, ma nägin, et isaga on palju parem. On kosunud, kõnnib ringi, õues küll kepiga, aga ikkagi. Isegi autoga sõidab väheke. Ootamatu oli muidugi see, et tegusale nädalavahetusele järgnes täielik energiapuudus,  nii et tööle sain alles teisipäeval.

Arsti otsust edasise ravi kohta mul veel ei ole. Kilpnäärme UHs käisin ära. Seal läks selles suhtes hästi, et üteldi kohe ära, et probleem on põletikuline, mitte maliigne.

Ma pole kirjutanud viimase PET-uuringu vastusest siia. Kirjutan selle ümber osaliselt.

Paremale frontaalluusse on lisandunud madala metaboolse aktiivsusega fokaalne ala, mille KT-uuringul selget vastet e ilmne, SUV max 3,4. Sklerootilised metaboolsed aktiivsed mts kolded L4, L5 lülikehas, vasakul abaluus, paremal õlavarre peaosas, sternumis, paremal IV ja IIV roides, vasakul niudeluus, vasakul reielu peaosas on olulise dünaamikata. Vasaku rangluu mediaalse otsa sklerootilisse koldesse on lisandunud metabolse aktiivsuse tõus. SUV max 6, kolle dünaamikas sklerootilisem, paremini eristatav. Vasakul niudeluus mediaalsel on sklerootiline kolle nüüd metaboolselt aktivsem. SUV max oli 5,1, nüüd 8.3. Th9 lülis on sklerootiline metaboolselt aktiivne kolle valdavas osas olulise dünaamikata, kuid dünaamikas on parempoolne pediikel enam haaratud. Arvamus: esineb mõningane ebasoodne dünaamika - vasaku rangluu ja niudeluu sklerootiliste kollete metaboolne aktiivsus on dünaamikas tõusnud. Th9 parempoolne pediikel enam haaratud. Muus osas on luukolded olulise dünaamikata, endiselt metaboolselt aktiivsed.

Praeguseks kõik.