teisipäev, 14. august 2018

Kahesaja üheksateistkümnes

Käisin täna PERHi palliatiivravi osakonnas psühholoogi vastuvõtul. Vestlus möödus meeldivas õhkkonnas. Tegime kolmepunktilise kava.
1. Suhelda psühhiaatriga ja rääkida võimalusest vahetada antidepressanti.
2. Hakata endaga tegema kirjalikke kokkuleppeid. Ehk siis - kui mul on kellegagi kohtumine, ma märgin selle kalendrisse ja üldjuhul pean kokkuleppest kinni ja lähen kohale. Endaga seotult ma teen ainult plaane, aga ei täida neid. Kui ma paneksin kalendrisse kirja "tee endale süüa" või "mine jalutama" või "korista tolmuimejaga" - ehk on tõenäosus, et ma seda teen, suurem. Kokkuvõtteks on see ju enda eest hoolitsemine, mis praegu tegelikult jääb tahaplaanile.
3. Leida meessoost kaaslane.

neljapäev, 2. august 2018

Kahesaja kaheksateistkümnes

Olen täna väga häiritud. Vastu hommikut, nii viie paiku, olin üleval, vahetasin riideid ja avasin interneti. Poleks võib-olla pidanud. Leidsin Facebookist ühe tuttava kirjutatud hüvastijätukirja, tema seinal. Võis järeldada, et tal on palju pere- ja suhteprobleeme ning ta kavatseb oma elu lõpetada. Tegemist ei ole mu lähedase tuttavaga, Facebooki n-ö sõprade seal on palju inimesi, keda olen oma eluteel kohanud... Aga ikkagi.

Hommikul lugesin uudiseid ja sain teada, et tüüp püüdis oma elust lahkumise plaani täide viia. Esialgu ebaõnnestunult ning viibib haiglas, on kriitilises seisus. Ma ei tea, kas ta ise oma elu eest võitleb, meditsiinitöötajad ilmselt annavad oma parima... See kõik tekitab minus väga segaseid tundeid. Kui (vabandage) sitasti saavad siis asjad olla, et inimene tahab ise elust lahkuda? Kas seda soovitakse teha eesmärgil, et tõesti enam ei jaksa elada või ikkagi kättemaksuks järelejääjatele, et näete, mida te tegite, kannatage nüüd ja tundke süüd. Miks on inimesi, kelle elutee on piiratud haiguse tõttu aga nad väga tahaksid elada, ja samas teisi, kes tahavad selle ise lõpetada? Kas ükski probleem saab olla nii sügav, et sellest ei ole muud väljapääsu kui elust lahkumine?

Ilmselt vaatan oma haiguse tõttu elu teiselt perspektiivilt kui ma seda muidu teeksin. Kannatan lisaks muudele hädadele depressiooni all (jah, kes te olete näinud ainult minu päikeselist poolt, ma suudan ennast kokku võtta ja eks seal on ka pettust sees) aga endalt elu võtta? Ise? Kuigi tunnen end viimasel ajal tihti üksikuna, ei ole ma siin maailmas üksi. Kui välja jätta sõbrad, kes mõnes mõttes tulevad ja lähevad vastavalt sellele, kuhu elutee mind suunab ja kellega mingil ajal rohkem kokku puutun, sõbrad, kellel on kõikidel kusagil oma perekond ja kellega mul ei ole veresuhet, siis kui siiski on perekond, kasvõi üks pereliige - kuidas saab teisele inimesele elust lahkumisega panna sellist süükoormat?

Kui teisipäeval Tartus käisin, vaatasin bussis natuke ühte filmi, Pitt ja Jolie mängisid. Film mind ei haaranud, küll aga oli seal huvitav lugu. Üks vana mees rääkis, et kui ta naine oli suremas, siis ta soovis, et naine oleks temaga kauem, ei sureks veel. Aga mingil ajal sai ta aru, et see on väga egoistlik soov, ta keskendub selle sooviga enda vajadusele. Aga naine oli nii haige, et temale oli kergendus elust lahkuda, piinad lõpetada. Ja loomulikult oli mees alati tahtnud seda, mis naisele parim ja nii ta loobuski soovimast, et naine ei sureks. Ta lasi tal minna. Sest nii oli tema kallile naisele parem. Sarnast tunnet olen viimati tundnud matusel. Lahkunule oli surm kergendus, ärme ole lohutamatult kurvad. Meenutame koos veedetud häid aegu ja oleme tänulikud, et ta meie elus oli. Õnneks pole paaril viimasel aastal olnud põhjust käia ära saatmas kedagi, kelle surm saabub õnnetusjuhtumi järel. Siis ilmselt ei saaks lahkunust mõtelda, et tal on nüüd parem.

Mida ma selle kõigega ütelda tahan? Ei teagi. Lihtsalt. Oli vaja väljendada ennast.

neljapäev, 26. juuli 2018

Kahesaja seitsmeteistkümnes

Oeh. Mul oli eile väga tore päev koos oma väikese sõbra Arturiga. Nii tore, et teel vabaõhumuuseumist Rocca al Mare keskusesse hakkasin keksima. Füüsilises mõttes. Paarist keksimisehüppest piisas, et kukekannuse jalg on pärast seda väga raskelt kasutatav. No oli vaja... Jalg valutas kogu õhtu ja öösel ka. Sellega seoses tuli meelde, et kevadel käisin ortopeedi juures ja ta soovitas mul lasta uued sisetallad teha Tartus TÜ Kliinikumi spordimeditsiini osakonnas, et pidid paremini tehtama kui Tallinnas. Ellmised on juba mitu aastat vanad ka ja ilmselt deformeerunud. Helistasingi lõpuks täna siis Tartusse ja sain aja konsultatsiooniks juba järgmise nädala teisipäevaks. Muidu on ajad alles novembris aga keegi oli ära ütelnud. Nii et teisipäeval Tartusse.

kolmapäev, 25. juuli 2018

Kahesaja kuueteistkümnes

Minu Viljandi
Olen püüdnud viimasel ajal ennast tegevuses hoida. Isegi kahel järjestikusel nädalavahetusel käisin Viljandis. Homme algab folk aga sinna ma ei lähe. Olen homme ja ülehomme hoopis tööl ja laupäeval lähen leeriõdedega Pärnusse teatrisse.

Ilmad on tavatult kuumad. Ühest küljest on hea, et on soe, samas on liiga kuum. Aga mere ääres puhub meil ka jahutav tuuleke. Ja eelmise nädala reedel tuli isegi veidi vihma.

Poole kohaga tööl käia on väga mõnus, jääb aega ka endale ja sõpradele. Eks palgapäev saab nukker olema, aga mul on fond, ma saan hakkama. PPAs on viimane tööpäev 16. augustil. Ja siis 1. septembrini olen töötu. Nii tuli kasulikum, sest puhata tahan ju ka aga kui oleksin kuu lõpuni ehk puhkuse ajaks tööle jäänud, siis oleksin kasutanud rohkem puhkusepäevi, kui olen välja teeninud ja see oleks augusti palgast maha arvestatud. Mis tähendab, et augusti palk oleks enam-vähem nulli tulnud. Nüüd aga saan töötatud päevade eest raha ja mõne puhkusepäeva eest ka kompensatsiooni. Hea, et seda asja uurima hakkasin ja oskan nüüd õigesti tegutseda.

Täna oli erakordne öö. Vahetasin ainult ühe korra riideid ja hommikul tundsin ennast isegi välja puhanuna.

pühapäev, 8. juuli 2018

Kahesaja viieteistkümnes

Tervise asjus pole eriti uudiseid olnud, ikka tavapärane süstidel käimine ja valu vaigistamine tablettide ja plaastriga. Küll on aga uudiseid tööelu kohta. Nüüd võib juba ametlikult teatada, et 1. septembrist asun tööle Eesti Teatriliitu, erialaliitude korraldus- ja teabejuhina. Erialaliidud, kelle heaks tööle hakkan, on Eesti Näitlejate Liit, Eesti Lavastajate Liit ja Eesti Lavastuskunstnike Liit. Kolme isanda teener seega. Aga põnev! Praegune vastutav sekretär suundub väljateenitud pensionile. Töökoht asub vanalinnas, Uus tn 5. PPAs olen teenistusest lahkumise avalduse juba esitanud ning teatriliiduga lepingule alla kirjutanud. Isegi võtmed anti juba kätte. 17. augustil algab mul puhkus, selle ajani käin oma poole kohaga PPAs tööl.

Puhkus on ka nii täis planeeritud, et isegi ei tea, kas Põlvamaale isa juurde jõuan. Võimalik, et tuleb midagi ümber planeerida. Mu isa rääkis mulle ükspäev telefonis, et käib salaja sauna peal karmoškat mängimas. Ma tahan seda näha! Ja mitte ainult näha, ma tahan ka. Mängida.

neljapäev, 14. juuni 2018

Kahesaja neljateistkümnes

Mina presidendile küsimust esitamas 07.06.2018. Foto Raul Mee
Naljakas, täna on viimane päev, kui ma PPAs vastan kirjalikele päringutele. Järgmisest nädalast jään suvisele režiimile ehk tööle poole koormusega ja vastan ainult telefoni kaudu tulnud pöördumistele.

Eile oli päris huvitav Roaldi ja tema nädalaga. Imelik oli see, et tavaliselt pole Faslodexi süstid mulle erilist järelvaevust tekitanud. Eile alguses süstekohad väga kipitasid, pärast olid lihtsalt hirmus valusad. Ei saanud isegi selili magama jääda. Ega ma selili magada ei tahakski, aga siis käib nina läbi. Nii et üpris nokk kinni saba lahti olukord oli, Somnol igatahes und ei toonud. Pärast poolteist tundi vähkremist võtsin Diazepami ja siis sain uinuda. Täna kannikad enam niimoodi valusad ei ole. Õnneks. See valuasi võis olla ka sellest, et tavaliselt ma lähen haiglast jala bussile ja kõnnin natuke, seekord sai üpris ruttu autosse kägarasse ronitud ja mitte nii palju liigutud. Eks kuu aja pärast saab teha uue katse, kas liikumine pärast süstide saamist on seotud valu tekkimisega või mitte.

Tänane päev on toonud mõned toredad uudised. Ei, ma ei võitnud eile bingoga. Aga saime Kristiga vastuskirja, et oleme oodatud septembri lõpus Milanosse MRV eestkõnelejate koolitusele. See on kõige esimene selline koolitus, mille Europa Donna korraldab, varem on koolitatud rinnavähi teemal (vist juba 17 aastat) aga metastaasidest eraldi mitte. Püüame huvitava ühendada kasulikuga ja jääda paariks päevaks pikemalt, et saaks veidi ka linna vaadata. Mina eelmisel aastal ju nägin ka, aga nüüd ongi hea ka Kristile näidata ja ehk leida kohti, mis eelmisel aastal avastamata jäid.

Üks positiivne ja huvitav uudis tuli täna veel mu ellu aga sellest ma veel ei räägiks. Küll jõuab. Paar käiku on vaja enne teha.

esmaspäev, 11. juuni 2018

Kahesaja kolmeteistkümnes

Väga põnev nädal on ees ootamas. Homme pääsen lõpuks draamateatrisse “Ivanovi” vaatama. Kolmapäeval saan faslo süste ja tuleb ka porti loputada, huvitav on asja juures see, et Roald oma nädalaga salvestab veidi mu käike. Neljapäev on vahepeal tavaline päev. Reedel on mul puhkepäev ja tähistame seda koos väikese spetsialistiga PPA perepäeval Tallinna lauluväljakul. Näidatakse igasuguseid koeri ja koptereid ja saab suppi ja pirukat. Laupäeval on mul kavas teha üllatusvisiit kooli, neil aasta viimane päev ja kavas on loeng karjääri planeerimisest ja suhtlemise alustest vms. Ja mina tahan ka sellest osa saada. Laupäeva õhtuks on Kingitud elu fondi vabatahtlikud kutsutud linnateatri suvelavastust vaatama - no kuidas siis minemata jätta. Ja lõpetuseks püha päev, mille jätan endale ja Kissule.