pühapäev, 22. august 2021

Kolmesaja üheksas

Lubasin uuesti kirjutama hakata aga näe, ei lähe see nii ladusalt midagi. Kui aga lubadus anda, tuleb sellest ka kinni pidada.

Port sai paigaldatud. Pappi köhisin ainult tavalise voodipäeva tasu – kaks eurot ja 50 senti, sest mind pandi intensiiravipalati vabasse voodisse. Teised patsiendid seal olid väga pettunud, et ma nii ruttu koju sain. Port paigaldati nüüd vasakule poole, kaks eelmist olid paremal rangluu all. Vasakule poole oli protseduuri läbiviijal raskem ligi saada ja ai kurat kui valus vahepeal oli. Kasutusel oli küll kohalik tuimestus, aga nagu ma aru sain, siis vastu luud surudes oli see kohutav valu, sest luud ta ei saa tuimestada. Või midagi sellist. Igatahes selleks korraks on see nüüd möödas ja peaaegu ei ole see pordipool ka muidu valus. Enam.


Minu kiiritusemask
Vahepeal on toimunud ära ka viis ette nähtud kiirituseseanssi. Alustasin 12. augustil, sest 11. augustil olin kuidagi väga olematu energiaga. Oh, milline lausekonstruktsioon tuli. Energiat ei olnud noh. Arstkond läks muidugi kohe närvi, et kas ikka hingan normaalselt jne, et ega pordiga midagi valesti ei ole. Ei. Lihtsalt jaksu üldse ei olnud. "Pigem ei" jäi ka vaatamata, õnneks sain piletiraha tagasi.   Neljapäeval ja reedel (12.08 ja 13.08) käisin kiirituses, pärast magasin kodus. Laupäeval ka magasin. Pühapäeval käisin leeriõdedega Kolkjas "Serafima + Bogdani" vaatamas. Pidasin selle päeva vastu küll ja hea, et käidud sai. Oli sündmus. Soovitan. Ehk vaataks isegi järgmisel aastal uuesti.

Voronja galerii aias. Pildi tegi Kristina
Esmaspäevast kolmapäevani (16.08–18.08) taas kiirituses. Alguskellaaeg oli 11.50 määratud, tegelik aeg sõltus kohapealsest olukorrast. Protseduur iseenesest kestis 7 minutit. Teisipäeval pidin end kiiritusarstile veel näitama ja ta veendus, et kõik on minuga normi piires – väsimus on ok. Kolmapäeval pressisin ennast dr Kütneri kabinetti, viimasele visiidile tema juurde. Päev varem andsin ära vereproovi, mille alusel ta sai 26. augustiks keemiaravi lehe välja kirjutada. Vereproovi tulemusest – mõned näitajad (nt hemoglobiin) on alumise piiri peal, aga veidi muret teeb vähimarkeri tõus. Norm on 26, minul on ta olnud 40–50 kanti vist, praegu oli 79. Aga see on ka loogiline tegelikult, sest kasvaja on ju progressioonis. Kreatiniini tase on samuti kõrge, aga seda on ka varem olnud. Muidu polnud viga.

Dr Kütner määras mulle ära järgmise südame ultraheliuuringu aja (30.09) ja dr Vettuse (kardioloog) vastuvõtu, mille sai alles 25. oktoobriks. Arvas, et ehk ta kutsub mind varem, eks näis. 14. septembril pean minema Paldiski maanteele, psühhiaatri õde võtab mu vastu, mul ei ole vaja kogu aeg doktor Sepa juures käia.

Ma ei ole ju kirjutanud, mis ravi ma saama hakkan. Tegemist on uuemat sorti sihtmärgiravimiga Kadcyla (trastuzumabemtansiin), mida minu teada mõne aasta eest Haigekassa raha eest veel ei saanud. Metastaatiline rinnanäärmevähk Kadcyla monoteraapiana on näidustatud HER2-positiivse, mitteresetseeritava lokaalselt kaugelearenenud või metastaatilise rinnanäärmevähi raviks täiskasvanud patsientidel, kes on eelnevalt saanud trastuzumabi ja taksaani kas eraldi või kombineeritult. Patsiendid peavad olema kas:
- saanud eelnevat ravi lokaalselt kaugelearenenud või metastaatilise haiguse tõttu või
- neil peab olema tekkinud haiguse retsidiiv adjuvantravi ajal või kuue kuu jooksul pärast selle lõppu.
Nendele parameetritele ma vastan, nii et saame Haigekassa rahastusega ravi alustada. Manustamine toimub kolme nädala järel. Nagu ma ravimi infolehelt loen, siis esimesel korral manustatakse 1,5 tunni jooksul. Hiljem juba poole tunniga. Dr Kütneri juures tõstatasin teema, millest ei olnud üldse juttu olnud, et mitu seanssi ma Kadcylat saan. Ja vastus on natuke ehmatav, kuigi ka ravimi infolehel on see kirjas – patsiente tuleb ravida kuni haiguse progresseerumise või ravimatu toksilisuse tekkimiseni. Ehk siis – kuni enam ei talu või kui enam ei mõju ja tekib uus progressioon. Kaks korda aastas PET-uuring jääb – kaks korda aastas on seega suurem kohtupäev...

Aga hea on see, et kuna tegemist on uuemat tüüpi ravimiga, siis kõrvaltoimed on ka leebemad. Dr Tõnis Metsaots, kellest saab minu uus raviarst, ütles, et maksa näitajaid tuleb jälgida ja midagi verega ka, et võivad tekkida suvakalt hematoomid. Samas on väga suur tõenäosus, et mulle jäävad alles juuksed, kulmud, ripsmed ja muud karvad. See teeb mulle palju rõõmu. Lugedes ravimi välja töötamisel tehtud uuringu tulemust, siis ravimi manustamise tulemusel oli testrühma liikmete keskmine elulemus pärast manustamise algust 30,9 kuud. See on ju kaks ja pool aastat. Pole paha! Ja mina pole ju statistika. Ükski inimene ei ole statistika. Dr Metsaots võtab keemiaravi patsiente vastu esmaspäeviti ja neljapäeviti, mina valisin oma uueks keemiapäevaks varasemate kolmapäevade asemel neljapäeva. Siis saab vajadusel reedel koju jääda. Kui selgub, et ei jaksa...


Luisast on iga päev rõõmu. Tasapisi tekitame usalduslikku suhet. Vaadake mu YouTube'i kanalit – siin paremal servas on link ka. Seal on Luisast paar lühemat videot. Lisaks mu pikkadele mölavideotele. Ja tellige kanal - see tähendaks mulle palju.

Nii palju siis praegu. Tuli ikka pikk jutt küll.

1 kommentaar:

  1. No täiega nõus Sinuga, et inimene pole statistika. Mõtlen sama ka enda suhtes. Uued ravimid on ikkagi efektiivsed ja loodame, et see teeb oma töö ära perfektselt. Vaatan ikka youtube'i ja arenguid Luisaga. Jätka, Kaisake! Kallistan

    VastaKustuta