kolmapäev, 29. juuli 2020

Kolmesaja kuues

Persse, persse persse. Seda oli muidugi oodata, aga...

Läksin mina siis täna oma Herceptini süsti saama ja mõtlesin, et astun polikliiniku poole pealt ka läbi, et vaatan, kas õde Kairil vähemalt on puhkus läbi ja küsin, kas järgmine kord visiidile tulles peaksin enne ka vereproovi andna. Aga selgus, et dr Kütner on ka tööl ja vastuvõtt käib ja rahvast ei olegi meeletult palju ning minagi võin jutule saada. Olin pakkumisega nõus.

No ja siis arsti juurde jõudes selgus, et doktor peab õigeks peagi alustada uuesti sama raviga, mida sain eelmisel sügis-talvel, Paclitaxel keemiaravimil nimeks. Tema arvates oli positiivne tulemus piisavalt kaua kestev, et sama skeemi uuesti rakendada. Seega, kõigepealt 14. augustil paigaldatakse mulle päevakirurgias uus veeniport, seekord vasakule poole rangluust veidi allapoole. 19. augustil alustame keemiaraviga. Skeem uuesti nii, et kolmel järjestikusel kolmapäeval saan tilgutiga ravi ja siis on üks vahenädal. Ja nii kokku neli korda. Kui veri on kogu aeg korras ja midagi vahele ei jää ega edasi ei lükku, siis peaks ette nähtud kogus novembri lõpuks käes olema.

Hea on see, et ma oskan juba oodata, kuidas ravim mõjub. Eriti ju hulle kõrvaltoimeid ei olnud, välja arvatud iga tsükli esimese korra järel olev pohmakapäev. Ja neuropaatia, eriti jalgades. Jalatalla all oli tunne, et seal on pallid. See tunne pole eelmisest korrast veel päriselt üle läinudki. No ja siis muidugi see, et karva lõi lahti. See saab olema juba viies kord. Seega on mul kogemusi. Aga natuke kahju ikka. Üldse olen kuidagi väga häiritud täna sellest plaanist, kuigi mida mul muud ikka loota oli. Ja kuni doktor leiab, et on, millega ravida, siis on ju hästi. Samas tuletan meelde, et metastaseerunud rinnavähi puhul on tegemist seisundiga, mida saab ravida, aga mitte terveks ravida (it is treatable but not curable). 

Südamel on kuidagi raske. Ma olen täna muidugi peaaegu magamata ka. Üks sellistest öödest.

5 kommentaari:

  1. Kallipai, Kaisa! Soovin, et oleksid vapper ja saadan Sulle kallistused siit rippuva sillaga linnast! Mõned tunnid tagasi just mõtlesin Sinu peale, kui Muri bussipeatusest mööda sõitsin. Uhke maisipõld seal koduakna all :-)
    Emban!

    VastaKustuta
  2. Neuropaatia sakib täiega! Kalli Sulle!

    VastaKustuta
  3. Karvkate ju ka taastuv loodusvara, show must go on!

    VastaKustuta
  4. Kallis Kaisa, olen Su postitusi lugenud, aga hoidunud kommenteerimast, sest härdameelse inimesena kipub mul selliseid triviaaltatiseid lohutussõnu sõrmisse, aga neid pole Sul üldse vaja. Ausalt, ma ei tea, miks ma täna korraga kommida otsustasin, jumala eest, ma pole täis ega midagi. ;) Ühesõnaga: tahtsin lihtsalt öelda, et meeleolu langus on täiesti normaalne asi ju, mida kõik inimesed kogevad päris sageli. Isegi pisiasjade pärast teinekord. Aga Sinul on ju väga oluline asi. Oled lootnud ja pingutanud selle nimel, et ühel päeval saad terveks. Ja siis lüüakse jälle jalad alt. Nii et norm reaktsioon. Aga inimene on nii tehtud, et tõuseb alul käpuli, siis põlvili, siis püsti ja katsub ikka edasi minna. Jaksu Sulle, ei tule kerge sügis. Aga nagu Sa ise kirjutad, selle diagnoosi puhul tuleb õppida elama nende ebamugavuste- ja ebameeldivustega. (Muide, karvkattest "musta huumoriga": Sulle õnneks kiilaspea sobib!) Kallistan, Gerda

    VastaKustuta
  5. Oeh, Kaisa.
    Soovin et sul ikka jõudu jaguks ja vahel päike pilve tagant paistaks!

    VastaKustuta