Saja seitsmekümne kaheksas



Muusikateraapias.
Foto: Tiia Treimann-Differt

Nädalavahetusel käisin MTÜ vähiühingu Kaev suvepäevadel Läänemaal. Osalesin seal ka kolm aastat tagasi. Seekord oli programmis kunstiteraapia moodi ettevõtmine, mille käigus valmis igal osalejal kollaaž ning muusikateraapia. Oli väga tore, laupäeval oli kena ilm ka. Ja osalejad olid mulle tuttavamad kui eelmisel korral.

Täna algas huvitavalt. Läksin kella üheksaks perearsti juurde aga siis selgus, et mul aeg oli hoopis homseks kokku lepitud. Noh jah, hullu pole midagi, perearsti vastuvõtt on mul peaaegu kõrvalmajas, aga tööle jõudsin pool tundi hiljem ja pidin selle võrra kauem olema.

Tööl on paar viimast päeva olnud tihe rabamine - 120-130 kõnet päevas. Väga väsitab. Eriti võõrkeelsed kõned. Nendega oleks justkui limiit, üks hetk lihtsalt ei oska enam ei sõnagi inglise ega ka vene keelt. Ainult mõmm-mõmm. Selg (ja puus ja jalg ja käsi) on ka viimastel päevadel rohkem valu teinud. Ja täna olen tundnud huvitavaid väikesi torkeid südame piirkonnas. Õnneks olen paika timminud toimiva unetablettide koguse ja saan magada. Hommikuti ei tahaks tegelikult üldse tõusta. Aga varsti on võidupüha ja jaanipäev ja siis saab kaks hommikut vabalt magada. Jei!