Seitsmeteistkümnes

Tänane leukotsüütide seis oli kolm koma midagi ja dr Kütner jäi sellega rahule. Süsti ei tehtud.

Kolmapäeval tuli Margus pärast tööd korraks, omal 38 palavik. Saatsin ta koju. Endal tõusis ka palavik õhtuks sellest leukotsüütide tõstmise süstist päris korralikult. Mõõta ei saanud, sest andsin enda kraadiklaasi Margusele kaasa. Öö oli raske, sest siis hakkas palavik alla tulema. Luud-kondid valutasid. Eile lohistasin ennast päeval natuke õue. Värsket õhku ka vaja. Õhtuks palavik 38,5 ja üldiselt sama seis, mis eelmiselgi õhtul. Hea on, et selle kõige juures saan jupikaupa ikkagi magada ka.

Suu hakkab seestpoolt paranema tasapisi. Väljast, suunurkadest on ikka päris katki. Kärnad elavad ka oma elu. Rinna peal, kuhu on saanud kõige rohkem tsinki möksida, hakkab juba taanduma. Mökerdan tsingiga ka lõuga ning eile ostsin puuvillased kindad, mis kätte tõmmata, kui käed tsingiga kokku teha. Näppude peal on ka kärnad, saate aru! Ja näpud on ju paistes ka. Ja kihelevad. Dr Kütner arvab, et see lööve on ikkagi taxotere ehk siis selle kangema keemia kõrvaltoime, mitte uuringurohust. Järgmisel korral paneb väiksema annuse.

Täna tabas mind ka kõhulahtisus. Suu on koguaeg kuiv. Vee maitse ajab iiveldama. Esmaspäeval helistan dr Kütnerile, et oma olukorrast aru anda. Siis vaatame, kas ja millal tööle.

Hehee, üksöö nägin sellist und, et ma olin korraldanud juuste väljalangemise puhul peo. Palju rahvast käis läbi. Ja mina muudkui kakkusin peast salgukaupa karvu. Päris lõbus oli.