reede, 2. mai 2014

Ühekomaviies

Vaatasin, et justkui üks sissekanne on vahele jäänud. Teekond murest diagnoosini.

Septembris-oktoobris 2013 hakkasin tundma alaseljas või istmikupiirkonna ülaosas valu. Aeg-ajalt. Panin sinna peale diclac kreemi, vahel elektriga soojakotti. Noh, eriti häda polnud ka.

Jaanuari keskpaigaks tundus, et päris ise see asi üle ei lähe. Hakkas kiirgama puusa ja jalga, tekitas raskusi magamisel ja kõndimisel. Läksin perearsti juurde. Dr Mirme hakkas saatma uuringutele, mis tema võimuses. Ultraheli siseorganitest (neerukahtlus), uriiniproov, alakeha röntgen. Ise tegin nalja, et kui see on neeruvalu, siis on mul neerud küll täitsa pees :) Ultraheli ja röntgen ei näidanud midagi kahtlast. Uriiniproovist selgus kuseteede põletik, mida asusime ravima. Sellega seoses muideks ei olnud mul mingeid kaebusi, poleks aimanudki, et seal midagi viltu on.

Noh, siis sai kõik tehtud, mida perearst oskas, ja andis mulle saatekirja neuroloogile, kes saab saata kompuutrisse. Siis oli juba veebruari algus. Hakkasin siis igale poole helistama, et aega saada. Esimene aeg, mis siis sain, oli 15. aprilliks Lääne-Tallinna Keskhaiglasse. Panin igaks juhuks ajad ka Tartusse, Magdaleenasse ja PERHi. Aga ega valu ju sellega kusagile ei kadunud. Dr Mirme käest õnnestus saada mingit tabletti, mille nime ei mäleta, aga mis oli sellise pealtnäha radikuliidilaadse valu vastu.

Paari nädala pärast otsustasin minna EMOsse. Oli selline päev, kui oli rohkem aega. Ja valu ju häiris ikka magamist ja kõndimist. EMOs ootasin oma järjekorra ilusasti paar tundi ära, nagu peab, ja lootsin, et saadavad kompuutrisse. Tühjagi. Sain teada, et on vaja võimelda ja valuvaigisteid süüa ja EMOsse tulgu ma siis, kui enam kõndida ei saa. Ja neuroloogi aja ootamine on mõttetu, temal ei ole seal ka midagi teha. Küsisin, et mis mõttes võimelda, kas vesivõimlemine näiteks? Ei, ravivõimlemine. Pärisin ka, et mida arvab kiropraktiku juurde minekust. Arvas, et võib-olla liiga radikaalne. Igatahes jäi sellest külastusest suur pettumus. Dr, kes seal valves oli, on sageli "Ringvaate" saates esinenud ja väga sümpaatse mulje jätnud. No ju ei olnud see päev.

Nii. Ravivõimlemine, kust seda saab? Aa, selleks on taastusraviarst, kes sinna suunab. Vaja visiit korraldada - ooteaeg üks kuu. Olgu.

Hakkasin uurima kiropraktikute kohta. Silma jäi Kiropraktikastuudio, kellel oli oma kodulehel ainukesena leitutest väljas hinnakiri. Valisin nemad. Mulle pandi aeg ameeriklannast doktori juurde. Käisin seal kaks korda. Iseenesest oli ju huvitav kogemus. Tema versioon oli, et natuke on midagi ära vajunud ja nihkes ja raskus vajub ebaühtlaselt selle vasaku, valutava puusa peale. Ragistas ja krõksutas. Soovitas valutavale kohale teha külmateraapiat, andis võimlemisharjutusi. Mina maksin, õnneks sain tudengisoodustust.

Siis jõudis kätte taastusraviarsti aeg. Tema ütles, et saaks kohest leevendust elektriraviga, kuid kuna mul on olnud vähk, siis seda laadi ravi on vastunäidustatud. Muus osas on tal vaja neuroloogilt diagnoosi, enne ravima hakata ei saa. Siiski panime kirja hulga füsioteraapia aegu, need jäid aprilli keskpaika.

24. märtsil jõudis kätte tavapärane ülevaatus onkoloogi juures. See on see, et kaks korda aastas käin näitamas, tehakse vereproov, kord aastas röntgen ja mammogramm. Dr Jürisson-Pors küsis, et kuidas muidu, korra mõtlesin, et mida ma sellest selja-asjast ikka räägin, nii teine teema, aga ikkagi mainisin, et selline lugu ja ootan juba veebruarist neuroloogi aega, et kompuutrisse saada. Dr J-P ütles, et aga tema saab mind küll kompuutrisse saata ja andis saatekirja juba 26. märtsi õhtuks. No tore ju. Arstile pidin tulemuste saamiseks helistama 7. aprillil.

Kokkulepitud ajal helistasin. Õde võttis vastu. "Tulemust veel ei ole, helistage kolmapäeval," kostus napp ja kiire vastus. Tahtsin veel küsida, et kas veri oli korras, sest ma ei uskunudki, et neil kompuutri kohta midagi ütelda on, kuid kõne lõpetati. Väike kahtlus jäi hinge. Kolmapäeval olin tööl, telefon on mul tavaliselt hääletu peal. Mingil ajal vaatasin, et võõras lauatelefoni number on helistanud. Helistasin tagasi, dr Jürisson-Pors. "Kompuuter näitab muutusi luudes, metastaasid on lülisambas, veremarker on pisut üle normi..." Möh? Millest ta räägib? Nagu harjunud, tegin telefonikõne kohta märkmeid, ise mitte uskudes, et see olen mina, kellest ta räägib. "Kas saate tulla täna kell 14.30, meil on konsiilium?" Muidugi saan. Olin tõesti nagu puuga pähe saanud.

Kõne lõppes. Misasi see oli? Mis nüüd siis saab? Kandsin kolleeg Merikesele vestluse sisu ette. Välja öelduna hakkas ka endale kohale jõudma. Aga mida ma nüüd teen? Mida ma just nüüd, praegu siis teen? 14.30 on konsiilium, ok. Kell oli 11 paiku umbes vist. Koju minna? Ja seal ennast siniseks mõtelda ja nutta? Otsustasin siiski jääda tööle, Merike lubas mu viia autoga õigeks ajaks PERHi juurde. Nagu udu sees üritasin tööd jätkata. Kõnegrupis ei oleks see võimalik olnud, kirjadele vastata ikka sai, parajate pausidega muidugi.

Konsiiliumis ma ei ole kunagi käinud. Tartus anti ainult teada, mida otsustati, niimoodi doktorite ette ei kutsutud. Seal olin ikka veel päris teises maailmas. Kuulasin ära, mida räägiti ja noogutasin, ega eriti midagi kohale ei jõudnud. Paluti oodata konsiiliumi lõppu, siis dr Kütner räägib veel eraldi. Ooteajal käisin vetsus pillimas. Nii ülekohtune ja ootamatu tundus see kõik. Jälle! Miks? Kuidas ma sellest emale räägin? Ohhhh.

Vestlesime veel dr Kütneri kabinetis. Ta arvas, et ma juba midagi tean, mitte ei saanud seda kõike teada samal päeval. Palusin endale kaasa anda ka mingi paber, seal oli siis kompuutri vastus. Vasakul niudeluus destruktsioonid pehmekoelise komponendiga; L1, L2, L5 lülikehas väikesed destruktsioonikolded. Paremal niudeluus ja -tiivas väike sklerootiline kolle diameetriga 6 mm. Arvamus: luudes metastaasid.

Miks perearst selle peale ei tulnud, et IIIb staadiumiga rinnavähki põdenud inimese luuvalu võib viidata metastaasidele, sellele ma vastata ei oska. Dr Kütner ka küsis, et kas perearst ikka teab, et mul rinnavähk oli? No ikka teab ju...

Kodus otsisin kalvadosepudeli välja ja hakkasin lähedasi teavitama. Sest need, kes on mulle olulised, saadavad mulle oma häid mõtteid ja nii on kokkuvõttes parem. Eks ju?

Noh ja siit edasi on enam-vähem juba kirja saanud ka.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar