esmaspäev, 7. oktoober 2019

Kahesaja viiekümne üheksas

Kirjutamise vahe venis jälle veidi pikemaks, kui ma oleks soovinud.

Juuksur päris nulli ikka ei lasknud, aga nii lühikeseks, kui masinaga sai. Nii et neid okkakesi on mul ikka veel eemaldunud. Aga nad on nii väikesed, et neid eriti ei märka. Ükspäev pesin pead ja siis märjalt tuleb neid küll palju.

Aga. Veidi vilets uudis on see, et ma vahepeal käisin südame ultrahelis ja sain teada, et on tekkinud südamerütmihäired. Ise ma ei taju seda kuidagi. Herceptini pärast tehakse südame ultraheliuuringut mulle kaks korda aastas ja siiani on kõik korras olnud. Kolmapäeval lähen dr Kütneri juurde, eks ta siis otsustab, kas võib Herceptini mulle edasi lubada või on tekkinud südamerütmihäired juba piisav, et lõpetada. Mis iseenesest ei ole ka hea uudis. Ma usun, et Herceptin on mind ikka kenast need viis ja pool aastat rajal hoidnud. Aga - eks kolmapäeval selgub.

Ja siis on veel see jama, et ma olen enda ööd täiesti käest ära lasknud. Ma peaksin nutiseadmed täitsa luku taha panema ööseks ja võtme ära peitma. Või laskma Kissul peita, et ma ise üles ei leiaks. Eks see on enesedistsipliini küsimus. Vähemalt ma saan aru, et mul on probleem.

Pühapäeval on metastaatilise rinnavähi teadvustamise päev ja istutame Löwenruh parki pihlapuu. Lahkunute mälestuseks ja haigete toetuseks. 13.10 kell 13. Ma loodan, et kõik läheb väga kenasti. Kristi, kes on minu heaks kõigeks valmis, kehastub Lydia Koidulaks ja loeb luuletuse. Et oleks pidulikum. Sildi paneme ka puu juurde, et oleks ikka teada. Ja kuu aja pärast võib juba raamat valmis olla! Jei!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar