Kahesaja viiekümne kaheksas

On näha, et juuste struktuur on juba muutunud

"Noh, see päev on jälle käes", võiks alustada tänast postitust klassiku sõnadega. Originaalis oli mõeldud küll "selle päeva" all sünnipäeva, minul aga järjekorne päev, mil juuksur masinaga pea üle käib. Ja ma seekord lasen täiesti nulli. Siis pole nende esialgu pähe jäävate okastega möllamist - muigu on kõik kohad neid täis. Kuigi - kui olen ca pool cm jätnud, siis paar karva ju jäävad, mis on toiminud siis omamoodi pidurina - hoidnud ehk paremini kinni mütsi, rätti, parukat. Misiganes seda peanuppu siis katab. Aga ei, seekord proovin ikkagi nulliga.

Kolmapäev möödus seekord ootamatult meeldivalt. Kuna ma vereproovi ei pidanud andma, siis mitu pikka ootamist jäi kohe vahele ja sain minna otse päevaravisse. Mõtlesin, et annan ravilehe sisse ja toon süüa, aga juba oli ka ravim olemas ja vaba tool ootamas. Ütledi veel, et ära mine, pärast pole tooli enam. Jätsin asjad toolile ja tõin ikka ruttu mahla ja kaks juustusaia, ma olin ju läinud söömata.

Kaks tundi toolis läks ka ruttu, isegi magada ei jõudnud. Lõpuks oli ikka väga uimane olla. Mõtlesin, et käin südame EKGs ka ära, seda on vaja enne järgmisel kolmapäeval tehtavat EHHOt, aga koridori peal tulid mulle vastu Carmen ja Heli Novartisest ja lobisesin hoopis nendega aatriumis. Carmen oli nii kena, et viis mu autoga koju, ei pidanudki taksot tellima.

Kodus läksin üpris ruttu magama ja tegelikult magasin järgmise hommikuni. Isegi telekat ei vaadanud. Ja neljapäeva hommikul tööle.

Siis magasin juba mütsiga ja päeval kannan ka mütsi, sest juuksed on nii lahti, et kõik koht oleks neid muidu täis. Niigi on rohkem kui tahaks.