Kahesaja neljakümne viies

Hei! Ikka mina siin. Lihtsalt ei kirjuta. Muudkui mõtlen kõikide süvenemist nõudvate asjadega, et kui puhkus algab, siis tegelen. Meeta koduleht on uuendamata ja kodus vajaksid kapid koristust ja mittekasutatavad asjad uuele ringile või ära viskamiseks korraldada. Puhkus algab 8. juulil. Ja kestab viis nädalat. Väga suuri plaane ma pole teinud, aga üht-teist kalendrisse ikka tekib.

Aga muidu käin matuseid mööda... 8. juunil jäi igavesele unele kallis Alma. Kuu aega pärast juubelit sai ta insuldi, pärast seda pidas haiglas vastu veel 14 päeva. Ja siis lõppes tema jaks. Ma olin Prahas, Andi helistas öösel. Tulin just valgus- ja helitehnika esitlemise hallist, tuju oli kehvavõitu ja siis veel see kurb uudis. Ma olen tänulik, et Andi mulle teavitamisega ei viivitanud. Leinasin Almat pimedas ja soojas Praha öös... Hea on see, et juba paar aastat ma tegelikult iga kord Alma juurest tulles arvestasin võimalusega, et see võis olla viimane kord. Seega midagi eriti rääkimata ei jäänud. Lihtsalt suur kaotusevalu, et ei saa enam tema juurde minna, teda kallistada, tema lugusid kuulata. Lindistasin teda viimati umbes kuu aega enne juubelit. Rääkis oma 50. sünnipäevast. Ma olen väga tänulik, et Alma mu elus oli. Rannamõisa kalmistule sängitasime ta mulda laupäeval, 15. juunil. Panin Almale kirstu kaasa väikese keraamilise jänesekuju, mille Annekas mulle kinkis, kui raha tooja rahakotti. Õhtul sõitsime leeriõdedega Pikakaril ja nägin päris metsajänest ringi kappamas. Võtsin seda kui märki, et Alma jäi kõigega rahule.

Täna läheme ära saatma kallist Meeta liiget Maid. Tema jaks lõppes 16. juunil. Ja mu südamest on tükike välja rebitud. Puhka rahus, armas Mai! Valu ja vaev on nüüd lõppenud.