Kahesaja neljakümne kuues

Tulin reedel Viljandisse ja juba enne rongisõitu hakkas peas imelik tunne. Nagu oleks kõrv kinni, aga ei ole, ja peas kohiseb. Natuke nagu valus on ka. Ja kuklast veidi pressib. Magamisega läks ära, eile oli väga õrnalt ja täna on jälle tugevamalt. Väga ebameeldiv. Natuke nagu isegi kurgulagi on valus.

Surnud meil keegi vahepeal ei ole, see on tore. Mai tuhk maeti puuistiku alla. Nii armas viis lahkumiseks, puule jõudu anda. Mina tahan ka nii. Soovitavalt pihlaka alla. Aga kuhu see puu istutada, seda ma küll ei tea.

Ees ootab viimane töönädal. Kui ma ei jõua tehtud kõike, mida tahaks, siis tuleb veel käia. Aga siis juba vabamas režiimis. Mitte et ma pragu väga karmilt kellast kellani käiks.

Krt, see pearinglus ajab isegi seljavalult mõtted kõrvale!