neljapäev, 2. august 2018

Kahesaja kaheksateistkümnes

Olen täna väga häiritud. Vastu hommikut, nii viie paiku, olin üleval, vahetasin riideid ja avasin interneti. Poleks võib-olla pidanud. Leidsin Facebookist ühe tuttava kirjutatud hüvastijätukirja, tema seinal. Võis järeldada, et tal on palju pere- ja suhteprobleeme ning ta kavatseb oma elu lõpetada. Tegemist ei ole mu lähedase tuttavaga, Facebooki n-ö sõprade seas on palju inimesi, keda olen oma eluteel kohanud... Aga ikkagi.

Hommikul lugesin uudiseid ja sain teada, et tüüp püüdis oma elust lahkumise plaani täide viia. Esialgu ebaõnnestunult ning viibib haiglas, on kriitilises seisus. Ma ei tea, kas ta ise oma elu eest võitleb, meditsiinitöötajad ilmselt annavad oma parima... See kõik tekitab minus väga segaseid tundeid. Kui (vabandage) sitasti saavad siis asjad olla, et inimene tahab ise elust lahkuda? Kas seda soovitakse teha eesmärgil, et tõesti enam ei jaksa elada või ikkagi kättemaksuks järelejääjatele, et näete, mida te tegite, kannatage nüüd ja tundke süüd. Miks on inimesi, kelle elutee on piiratud haiguse tõttu aga nad väga tahaksid elada, ja samas teisi, kes tahavad selle ise lõpetada? Kas ükski probleem saab olla nii sügav, et sellest ei ole muud väljapääsu kui elust lahkumine?

Ilmselt vaatan oma haiguse tõttu elu teiselt perspektiivilt kui ma seda muidu teeksin. Kannatan lisaks muudele hädadele depressiooni all (jah, kes te olete näinud ainult minu päikeselist poolt, ma suudan ennast kokku võtta ja eks seal on ka pettust sees) aga endalt elu võtta? Ise? Kuigi tunnen end viimasel ajal tihti üksikuna, ei ole ma siin maailmas üksi. Kui välja jätta sõbrad, kes mõnes mõttes tulevad ja lähevad vastavalt sellele, kuhu elutee mind suunab ja kellega mingil ajal rohkem kokku puutun, sõbrad, kellel on kõikidel kusagil oma perekond ja kellega mul ei ole veresuhet, siis kui siiski on perekond, kasvõi üks pereliige - kuidas saab teisele inimesele elust lahkumisega panna sellist süükoormat?

Kui teisipäeval Tartus käisin, vaatasin bussis natuke ühte filmi, Pitt ja Jolie mängisid. Film mind ei haaranud, küll aga oli seal huvitav lugu. Üks vana mees rääkis, et kui ta naine oli suremas, siis ta soovis, et naine oleks temaga kauem, ei sureks veel. Aga mingil ajal sai ta aru, et see on väga egoistlik soov, ta keskendub selle sooviga enda vajadusele. Aga naine oli nii haige, et temale oli kergendus elust lahkuda, piinad lõpetada. Ja loomulikult oli mees alati tahtnud seda, mis naisele parim ja nii ta loobuski soovimast, et naine ei sureks. Ta lasi tal minna. Sest nii oli tema kallile naisele parem. Sarnast tunnet olen viimati tundnud matusel. Lahkunule oli surm kergendus, ärme ole lohutamatult kurvad. Meenutame koos veedetud häid aegu ja oleme tänulikud, et ta meie elus oli. Õnneks pole paaril viimasel aastal olnud põhjust käia ära saatmas kedagi, kelle surm saabub õnnetusjuhtumi järel. Siis ilmselt ei saaks lahkunust mõtelda, et tal on nüüd parem.

Mida ma selle kõigega ütelda tahan? Ei teagi. Lihtsalt. Oli vaja väljendada ennast.

2 kommentaari:

  1. Mul on ka Facebookis üks depressiivne sõber, või pigem tuttav. Samuti pere- ja suhteprobleemidega. Aeg-ajalt postitab depressiivseid mõtteid ja tekitab minus hirmujudinaid. Aga vahe ongi see, et mõned ainult räägivad, teised räägivad ja teevad ka :( Ei oskaks ilmselt aidata ka kuidagi. Samas kui postitab, otsib ju tähelepanu, abi?
    Ma mõtlen nüüd, pärast diagnoosi saamist, ka hoopis teistmoodi, kui varem.
    Jõudu Sulle Kaisake! <3

    VastaKustuta