pühapäev, 13. mai 2018

Kahesaja kümnes

Ajukeemia on kummaline, õigemini see, kuidas ma ei saa seda kontrollida. 

Ma võin leppida oma haigusega ja sellega, et lahkumine võib olla lähemal kui ma sooviks. Ma lepin valudega, õpin nendega elama. Aga ma ei suuda leppida tundega, mida tekitab minus inimene, kellega suhtlemise järel tunnen end nagu suitsukoni, mis on kustutatud tuhatoosi põhja laiaks surudes.

Aga muidu on tore. Mu akna all kasvavatel kastanitel on esimesed õied lahti. Ma armastan oma kastanipuid!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar