Eelmine postitus sai kirjutatud paar päeva enne Milanosse sõitu. Reis läks üldjoontes hästi. Lennusõidud olid ok. Reede pärastlõunal algas koolitus ja kestis pühapäeva õhtupoolikuni. Koolitus oli põhjalik ja tiheda programmiga, päevad olid pikad. Oli väga väsitav ja pingutust nõudev. Valud väga palju probleemiks ei olnud, küll aga kuumahood. Esimene öö oli nii halb nendest kuumahoogudest ja väsimusest, et kaalusin isegi kohe laupäeval koju sõitu. Hommikul aga mõtlesin, et püüaks ikka veel hakkama saada ja päeva jooksul otsustan. Mõne loengu vahel oli pikem vahe ja sai natukeseks õue päikese kätte akusid laadima ja nii sain siiski hakkama ja pidasin kenasti lõpuni vastu. Aga üldiselt ma tundsin, et olen liiga haige, et nii intensiivsel üritusel osaleda.
Esimesel kahel päeval olid loengud rinnavähi võimalikest tekkepõhjustest, diagnoosimise ja ravi võimalustest, Europa Donna organisatsioonist jms. Viimasel päeval oli väga asjalik kommunikatsioonioskuste koolitus. Ma ei saanud seal osaleda sada protsenti, käisin vahepeal jalutamas ja ennast jahutamas ning korrastamas, aga ikkagi oli õpitu ja kogetu väga lahe. Kogu koolitusega kaasnes positiivsena ka see, et tutvusin uute inimestega erinevatest maailma paikadest ja kuulsin nende lugusid.
 |
| Milano toomkiriku katusel |
Energiat jätkus, jätkus ka kuumahoogusid, aga sain hakkama. Õhtuteks olin väga läbi küll, eriti jalad. Aga hommikuid püüdsin ikka alustada uue rõõmu ja uudishimuga. Energiat jagus ka veel selleks õhtuks-ööks, mil koju jõudsin, see oli neljapäeva öö vastu reedet. Aga järgmised päevad selle eest - ma ei tulnud eriti voodistki välja ja mul oli tõeliselt halb olla. Iiveldas ja peas kohises ja kuuma-külmahood... Ütleks, et hool ja hoobil ei olnud vahet. Kehatemperatuur oli ka 35,3-35,9. Ausalt, ma arvasin, et nüüd ongi lõpp lähedal ja et nii see siis lähebki... Esmaspäevast jäin haiguslehele. See oli vist teisipäev, kui oli juba nii palju parem, et püüdsin poodi minna. Otsustasin minna Selverisse, seal saab kaubad puldiga ära piiksutada ja ei pea kassasabas passima. Poodi läksin bussiga, tagasi tulin taksoga, kuigi pood on umbes pooleteise kilomeetri kaugusel. Aga kojutuleku ajaks olin ma lihtsalt üleni märg ja mul oli nii halb olla, arvasin, et ei ole hea mõte märgade riietega õue tuule kätte minna. No kokkuvõtteks - sain poes käidud.
Teisipäeval olin juba nii tegus, et suutsin guugeldada, et ehk leian ikka kusagilt abi või nõuandeid enda olukorra parandamiseks. Ja oh imet - jõudsin välja breastcancer.org lehel olevasse foorumisse, kus just sama mure üle kurdeti. Ja selgus, et imerohi on mul endal kodus täitsa olemas ja see on Gabagamma või Neurontin (toimeaine gabapentiin), mis tegelikult on valuvaigisti, närvivaludele. Mõned on võtnud seda ainult enne magamaminekut, mõned kolm korda päevas ja valdavalt on see kuumahood teinud vähem märgatavaks ja harvemaks ehk siis toredalt talutavaks. Mõned said gabapentiini tarbides isegi riideid vahetamata magada! Hakkasin siis ka kohe Gabagammat võtma. Ma olin selle ära jätnud siis, kui läksin üle fentanüüliplaastrile - mõlemal on sama eesmärk ja ei tundunud vajalik korraga tarbida. Aga näed siis, ikkagi oli vaja. Paari päevaga paranes olukord märgatavalt, ma ei läinud iga poole tunni järel üle kere märjaks, vahed olid pikemad ja hood kergemad. Nüüd, nädala lõpuks, on kuumahood väga normaalselt talutavad - täna olin suure osa päevast väljas, kuumakad olid, aga isegi kampsunit ei pidanud ära võtma. Otsaesist küll tupsutasin ja natuke selga ka kuivemaks aga võrreldes nädal aega tagasi olnud olukorraga on see nagu öö ja päev.
Kolmapäev oli ravipäev ja arstivisiit ka. Kõik läks hästi, energiat oli ka juba pisut rohkem, liikumised tegin ikkagi taksoga. Sain Herceptini ja Faslodexi süstid ja ravilehed paariks järgnevaks korraks. Määrati ka südame ultraheliuuringu aeg 20. detsembriks. Järgmine arsti visiit jaanuari lõpus, vahepeal käin lihtsalt süste saamas.
Nüüd nädala lõpuks olen hästi taastunud, homme (esmaspäeval) lähen tööle.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar