pühapäev, 17. detsember 2017

Saja üheksakümne kolmas

Särk pärast poeskäiku
No ma ei tea, mis see nüüd jälle oli. Kolm ja pool päeva olin sisuliselt teovõimetu, viibisin unelaadses olekus või siis lihtsalt horisontaalis, higistasin ja külmetasin, valutasin pead ja talusin iiveldust. Kõik oli küll veidi kergem kui kolm nädalat tagasi, tookord mõtlesin tõesti, et lõpp on lähedal. Mingis telesaates kirjeldas üks narkomaan oma kogemusi võõrutusnähtudega ja ausalt üteldes on minu üleelatu üpris sarnane. Kehatemperatuur on ka madal, 35,5 on keskmine. Ja kõik need päevad, kui ma ei olnud võimeline midagi tegema, oli mul tegelikult õppepuhkus ja olin lootnud ennast kooliasjadega rea peale saada. No ei saanud. Eile õhtuks suutsin siiski nii kaugele saada, et käisin poes. Kõik läks päris kenasti, alles kassasabasse jõudes viskas naha märjaks. Panen loo illustreerimiseks pildi särgist, mis mul seljas oli. Kena muster koju jõudes, eks. Õnneks mu uus, Milanost ostetud jope töötab hästi ja mul ei hakanud märgade riietega õues külm.

Täna olin päris tegus, küpsetasin ära kõik piparkoogitaigna ja viskasin mingeid asju ära. Homme ja ülehomme on koolipäevad. Püüan osaleda ja tarka nägu teha. Veidi olen küll hakanud kahtlema selles kooliskäimise vajalikkuses. Mõned ained on toredad ja arusaadavad, mõned seevastu täiesti arusaamatud ja segadust tekitavad. Kolm ainet on juba läbitud - arvestused tehtud. Võib-olla ma peaksin käima kudumise ja küpsetamise koolis, sest need on ühed mu lemmiktegevused. Teatriskäimine ja sõbrannadega kohvikus istumine ka. Aga sellega vist üheski koolis ei tegeleta.

Aga kolmapäeval Herceptin ja südame ultraheli. Kuna uuring on kell 16, siis teen nii, et hommikul olen tööl ja siis lähen päevaravisse süsti saama, siis südame ehhosse ja siis ultrahelisse. Mul on tööl mõned tunnid ette tehtud, saan varem ära minna. Neljapäeval ja reedel ka tööl. Ja siis varsti ongi juba jõulud käes. Emme tuleb mulle jõuluajaks külla. Tore!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar