esmaspäev, 1. august 2016

Saja kolmekümne kuues

... ehk Kuidas me Stockholmis laevast maha jäime.

Minek
Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et planeerisin Rootsi-reisi omaarust jube kavalalt. Teadupärast on kruiis odavam kui ühe otsa liinireis. Nii ostsin kaks kruiisi - ühe algusega Tallinnast ja teise algusega Stockholmist. Sinnasõit läks kenasti. Meil oli aknaga kajut ja laevas kohtusime Marguse sõbra Kaupoga. Samal päeval oli olnud mu koolilõpuaktus ja väike istumine minu juures kodus, mille tarbeks tellisin Selverist veidi soolast ja magusat. Ülejäägid pakkisin kenasti kaasa, sest laevas võtsin ainult hommikusöögid. Väga mõnus oli õhtul laevas pugida kiluleiba ja rosoljet ja Pihlaka pagari Lepatriinu torti. Ja Törley alkoholivaba vahuveini peale juua.

Rootsis läks ka kõik kenasti, valuravimite ja deksametasooni tõttu olin mõnusas eufoorias, jõudsin kõike teha ja igale poole minna, magasin vähe, aga ei olnud väsinud. Ma arvan, et see oli mu parim puhkus. Ainult mõne korra läksin kannatamatuks, kui Margusel mõni otsustamine (näiteks toidupoes, et mida süüa osta) minu arust liiga kaua aega võttis.

Ja jõudiski kätte päev, mil pidime hakkama tagasi sõitma. Olime varakult linnas, et veel veidi ostelda. Viimaseks jätsime toidupoe külastuse, et õhtuks laeva söögipoolist kaasa osta. Toidupoe otsimisega läks veidi aega, Google maps näitas, et pood on, aga ühtegi silti kusagil ei näinud. No pood oli muidugi maa all. Siiski oleks võinud ka maa peal mõni suunav silt olla. Olgu, see selleks. Pood leitud, olin täie teadmise juures, et meil ei ole kaua aega. Ma ei mäleta, mis kell me poodi jõudsime. Laev väljus kohaliku aja järgi 17.30, seega hiljemalt 17 oli vaja olla sadamas. Kesklinnast ühistranspordiga sadamasse peaks arvestama 15 minutit, varuaeg ka, seega olin arvestanud, et 16.30 tuleks hakata sättima sadama poole. Kiirustasin mööda poodi siia ja sinna, suur toidupood oli. Ja ühtäkki tuli tunne, et aga ei ole ju kiire, miks ma jooksen? Ma ei tea, kust selline tunne tuli, võib-olla tekkis mingi segadus kahe erineva aja suhtes, kuigi telefon ju näitas kohalikku aega ja väljasõiduaeg oli mul ka teada kohaliku aja järgi. Või ma ei tea, mis juhtus. Mingi lühis. Igatahes ühtäkki avastasin, et kell on 16.50. Ehk siis sadamasse jõudmiseks oli jäänud 10 minutit. Ja siis ma tardusin. Mõistus lihtsalt hangus kinni. Vaatasin küll Google mapsist, et mis bussi peale vaja minna, vist oli 76, aga ei suutnud mõista, millises suunas vaja liikuda, et sellele bussile saada. Ja siis ma ei teinudki lihtsalt mitte midagi. Margus ei teadnud muidugi üldse midagi, et kus on sadam ja mida teha, mina olin ju olnud koguaeg korraldaja ja teejuht. Kotte oli ka palju, jooksime siis ühele poole teed ja teisele poole teed nagu peata kanad ja üritasime taksot peatada ja mina üritasin Tallinki piletil olevale numbrile helistada, kus keegi ei vastanud, ja samas ei toimunud mitte midagi. Margus hiljem ütles, et ta arvas, et ma püüan taksot helistada. No igatahes siis oli kell juba 17 ja ma sain aru, et isegi kui saame takso, siis laevale me ikka enam ei saa, pole mõtet raha kulutada, et minna laevale lehvitama. Helistasin Airile, et nüüd on selline lugu, et me jäime laevast maha ja tuleme veel ööbima. Airi läks ka veidi paanikasse, et mis mõttes jäite laevast maha, kuidas see võimalik on? Tal olid ka omad plaanid tehtud ja nende juurde tagasi minek ei olnud parim variant.

Hakkasime siis otsima muid võimalusi, Margus tahvliga ja mina telefonis. Margusel oli kindel arvamus, et tuleb samal päeval ja laevaga Stockholmist ära saada. Näiteks kasvõi Turusse. Minule tundus see plaan jabur, kuidas siis veel Turust Tallinnasse saada? Õnneks ei leidunud ka ühtegi laeva, mis sel päeval oleks veel sõitnud. Mina hakkasin otsima lennukivariante. Samaks õhtuks ei leidnud enam ühtegi väljumist (ka Riiga mitte, Helsingit ei mäleta), küll aga järgmiseks hommikuks. Odavaim oli Nordica, väljumine 7.50 hommikul. Siis vaatasin bookinghouse.com lehelt, mis pakkumised on hotellile Arlanda lähedal ja nii saigi otsus tehtud - ööseks Arlanda lähedale hotelli ja hommikul lennuki peale. Aa, vahepeal üritasin ka korduvalt helistada IF kindlustusse, hiljem hotellist ka, sest mul oli tehtud kenasti reisikindlustus ja tahtsin nõu küsida, kuidas mul oleks kõige õigem tegutseda. Aga mitte keegi ei vastanud. Kuigi peaks olema teenindus ööpäev läbi. Kui ma oktoobris Rootsis haigeks jäin, siis küll vastati IF kindlustusest mulle ka öösel. Aga see praegu selleks.

Good morning Arlanda hotelli
tualettruum
Igatahes hakkas minu mõistus veidi juba taastuma. Tegin ära hotelli bronni ja ostsin lennukipiletid, kasutades selleks oma sõprade fondi raha. Kogu lõbu läks maksma ca 500 eurot, sellest hotell ca 85. Hotelli minekuks valisin odavaima variandi, meil ju aega nüüd oli. Rongiga Märstasse ja sealt bussiga edasi. Ja lõpuks ca kaks kilomeetrit jalgsi ka. Pärast lugesin, et oleks võinud hotellist Arlanda lennujaama transpordi vastu kutsuda aga seda sain teada liiga hilja. Hotell ise oli väga ok, välja arvatud müra, mis lennujaama läheduses on paratamatu. Seetõttu ei saanud akent öösel lahti hoida ja Margus pidi võitlema palavusega. Hommikusöök oli väga hea ja hommikul viidi lennujaama ära ka. Lennujaamas läks ka kõik kenasti ja lennuk oli korralik ja stjuardessid eestlased ja kell 10 olime Tallinnas. Laevaga oleksime jõudnud samal ajal. Nii et lõpp hea, kõik hea - koju me jõudsime, kuigi selleks kulus raha. Aga raha on ju ainult vahend, eks? Kõik, mida raha eest saab, on odavalt saadud... Samas ikkagi tunnen ennast natuke nagu Irja ja Inno Tähismaa, kes korraldasid korjanduse, et Portugalist tagasi Eestisse saada. Kristi kinnitab mulle koguaeg, et see fondi raha on minu raha ja ma kasutagu seda nii, nagu on vaja. No seekord tõesti oli nii vaja.

Juba kodus olles kirjutasin IF kindlustusele, et ehk saab kogu selle loo kahjujuhtumiks ja ma saaksin vähemalt osa rahast tagasi. Mul on veendumus, et sellise peataoleku tunde, mis ei ole üldse minulik, põhjustas ravimite manustamine ja selle kõrvaltoimed, lisaks vähene magamine ravimite tõttu. Aga ei osutunud IF-kindlustuse arvates juhtumiks. Kahjuks. Ma tegelikult oleksin võinud natuke edasi protsessida, näiteks sel teemal, et miks mul ei olnud võimalik kindlustusega telefoni teel ühendust saada? Võimalik, et kindlustus oleks ajanud seda rida, et ravimeid hakkasin võtma juba enne reisi ja sellises olekus ei tohigi reisida vms, Aga olgu siis pealegi.

Vat selline lugu siis.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar