Saja kolmekümne viies

Olen oma lugejatele ja kaasaelajatele võlgu asjade seisu selgituse.

Valuravi skeemist astmeliselt loobumine tekitas selliseid kõrvaltoimeid, et otsustasin alustada uuesti algusest, ehk siis hakata võtma taas kõiki ravimeid nii, nagu skeemiga alustades. Lootuses, et kui mul sel ajal oli kõige parem olla, ehk saan selle tunde tagasi. Tühjagi. Ikka peavalud, lõualuuvalu, päevased higistamishood lisaks õhtustele ja öistele. Siis tuli mul pähe mõte, proovida taastada seis, mis oli enne valuraviskeemiga alustamist. Vahetasin antidepressandi jälle Ecitaloprami vastu tagasi ja Oxycontini jätsin üldse ära. Selle sammu tagajärjena on mul nüüd võõrutusnähud aga ilmselt tänu Ecitalopramile ei ole enam neid päevaseid märgi hooge. Käisin kolmapäeval ka valuravi arsti juures, kelleks seekord oli dr Kolk, et saada kindlust, kas olen õigel teel. Jah, olen. Ja tegelikult vist võibki ütelda, et juba ongi grammivõrra parem. Oxycodone´i tabletti dr Kolk ikka soovitas valu korral võtta, sellest ei tekkivat sõltuvust ega midagi halba. Kiiritus ka vist oluliselt abiks ei olnud, puus ja selg on ikka üpris valutavad. Nii siis lühidalt.

Teisipäeval oli selline aktsioon, et käisin silmaarsti juures ja siis tundsin ennast päris halvasti, ajas hirmsasti iiveldama ja pea käis ringi. Kuna ma juba olin PERHis, siis mõtlesin, et läheks EMOsse, sest paha on ju olla. Ma ei tea, mida ma kujutasin, et seal tehakse, liiter füsioloogilist lahust ehk? Tegelikkuses oli asi nii, et kuigi esmasel ülevaatusel määrati mulle kollane kategooria, ootasin arsti juurde pääsemist rohkem kui poolteist tundi. Mul oli väga külm vahepeal ja palusin registratuurineiult tekki vms, käis kusagil ära ja siis ütles, et ei saa. Hiljem õnnestus siiski vastuvõtukabineti õelt saada suur froteerätt. Oli abiks. Kui kabinetti sain, püüdsin kirjeldada oma olukorda ja kaebusi. Mõõdeti vererõhku, mis oli minu kohta ebatavaliselt kõrge, 138/98. Tavaliselt on mul 115/60. Aga arsti hinnangul jäi normi piiresse. Siis võeti veel vereproov ja üteldi, et ma kolme tunni pärast tagasi tuleksin. Kolme tunni! Ma küsisin, kas ehk tohin helistada? Ei, pean isiklikult tulema. Aga võin seni kusagil jalutada. Mul oli nii halb olla, et jutt jalutamisest ei ajanud mind isegi mitte muigama. Õnneks tuli mulle pähe hea mõte minna päevaravi osakonda ja paluda neilt võimalust voodit kasutada. Mõeldud-tehtud. Vanemõde Maret oli seal, rääkisin talle läbi pisarate kõik ära. Maret andis mulle rahustavat tinktuuri ja organiseeris voodi. Magasin seal tunnikese ja olemine läks veidi paremaks. Siis sealsed õed andsid teada, et mu vereproovi tulemused on olemas ja midagi halvasti ei ole ja ma läksin EMOsse arsti ukse taha tagasi. Tahtsin seal kellelegi ütelda, et kuna veri oli korras ja ma järgmisel päeval niikuinii arsti juurde lähen, ehk võin siis koju minna aga seda juttu ei tahtnud keegi kuulda. Registratuuris üteldi, et ma pean seda ikka kabineti õele ütlema ja kui õde vahepeal kabinetist väljas käis ja ma talle ütlesin, siis ta käskis oodata. Paari tunni pärast, kui ette tuli number, millele keegi ei reageerinud, murdsin kabinetti sisse, et uuesti anda teada enda lahkumissoovist. Pärast seda siis ülejärgmisena kutsuti mind sisse, sain paberid kätte ja pääsesin vabadusse. EMOsse saabusin 12.45 halva enesetundega ja lahkusin 17.37 täiesti kurnatuna. Tagantjärgi targana oleks võinud selle 5 eurot visiiditasu kulutada taksosõidule ja kodus magada.

PERHi sotsiaaltöötaja Kristi andis soovituse küsida perearstilt saatekiri, et saada vajadusel kodust toetusravi, mille kaudu võib saada füsioloogilist lahust. Homme lähen perearsti juurde, sest olen esmaspäevast valuravi võõrutusnähtude pärast haiguslehel, ja muretsen selle saatekirja.

Ongi siis praeguseks kõik. Olen teile veel võlgu kirjutise teemal, kuidas ma Stockholmis laevast maha jäin ja pidin hulga Kaisa sõprade fondi raha kulutama, et koju saada.