Reede, 29. märts 2019

Kahesaja neljakümnes

Sellise ilusa kevadilmaga nagu täna, on hinges ärev tunne. Hing isegi valutab, võiks ütelda. Tahaks, et kusagil ootaks keegi. Kes oleks rohkem inimene kui kass. Et kass ootab, on muidugi ka tore.

Edasise ravi suhtes otsust ei ole. Kolmapäeva varahommikul lähen kilpnäärmega ultrahelisse. See oli PET-uuringu vastuses soovitatud. Peaks laskma veres näitu ka mõõta, seda pole ammu tehtud.

Valusid on tihedamini, segavad. Samas Oxycodone korraks ikka leevendab, sellist tunnet veel ei ole, et valuraviarsti juurde oleks vaja minna. Varemgi on olnud, aga nüüd kuidagi eriti häirivalt on küünarnukkide juures valutavad kohad. Muidu põhiliselt ikka nimmepiirkond vasakult, vasak puus ja mõlemalt poolt istmikuluu vms.

Lähen jalutan nüüd natuke liinidel, vaatan, mis nägu mu paiselehekohal on. Varsti juba ju võiks. Illustreerimiseks lisan oma elukaaslase tänahommikuse mõnuhetke.



1 kommentaar:

  1. Huvitavad "kevadised" kattuvused! Mina olen kirjutanud oma paberpäevikusse:"Ärevus, peataoleku tunne.Kevadhõng häirib mind j ä l l e.Ei hinges ega keres pole elujõu tunnet.Pole kedagi,kes paneks käe õlale,et saame hakkama...Tunnen end üksildasena.Geenid.(kass tuli päeviku peale kõndima)".
    Alati tuleb uus päev!Ole ikka vapper,soovib sulle võõras lugeja.

    VastaKustuta