Kahesaja kolmekümne teine

Püüan sagedamini kirjutada. Kasvõi paar rida.

Teisipäeval oli ootamatult jõud täiesti otsas. Lihtsalt aku tühi. Kurk oli ka valus. Nii jäin koju, ei läinud ei tööle, Kingitud elu fondi sünnipäevapeole, mis oli vabatahtlikele korraldatud, ega ka peole järgnevale “Igatsuse” etendusele Linnateatrisse. Etendust olen varem näinud, hea meelega oleks vaadanud uuesti. Aga magasin kogu päeva, vahepeal panin kurgurohtu. Palavikku ei olnud. Järgmisel päeval oli kõik taas korras ja nädala lõpuni käisin kenasti tööl. Kandletrenni ainult jälle ei jõudnud.

Homme saan puhata, pühapäeval on tööpäev. Kahe nädala pärast sõidame Marianiga Berliini! Nii ootan juba. Meie esimene päris välismaa reis. Muidu oleme käinud Soomes ja mitu korda Rootsi kruiisil. Berliin on mulle uus koht, olen sealt sajandi alguses liinibussiga läbi sõitnud ja sellest pole eriti mälestusi. Jääme kolmeks ööks - piisav, et kõike ei jõua, aga midagi ehk ikka.