Saja üheksakümne kaheksas

Koolist eemale jäämine oli väga hea mõte. Homme algaks uus koolikolmapäevak aga minul on jälle toss väljas. Nädalavahetusel käisin Marianiga Stockholmi kruiisil ja pole pärast seda õieti jalule saanudki. Alguses olid küll suured plaanid (mul oli ka pisike puhkus), et laevalt tulles hüppame kodust läbi, teeme Kissule vajalikud toimingud ja sõidame koos Viljandisse. Aga ei olnud mul selleks enam jaksu. Võtsin puhkuse jätkuks ka paar haiguslehepäeva, loodan ikka ruttu uuesti töö- ja elukõlbulikuks saada. 

Enne laevaleminekut kohvitasin tunnikese oma vennaga, see oli ka väga tore. 

Täna, helistades pereõele, et haiguslehe alustamisest teatada, oli päris keeruline suhelda. Keelebarjäär. See ei olnud minu arsti õde, aga olen talle juba teada. Ükskord, kui võtsin haiguslehe hamba eemaldamise pärast, nentis ta kuidagi veidra rõõmuga, et seekord haigusleht hoopis teistsugusel põhjusel! Täna loetlesin talle sümptome: jõudu ei ole, pea käib ringi, süda on paha, higistamishood, temperatuur 35,5. Ütlesin, et see on mu põhihaigusest. Ta ei saanud aru, mida tähendab, et süda on paha, ütlesin siis, et iiveldab. Temperatuuri kohta ütles, et kui üle 38,5 läheb, et siis paratsetamooli võtaksin. No ma ei usu, et läheb. Kummeliteed soovitas ka juua. Ma saan aru, et ta peab midagi soovitama. 

Igatahes tuli mulle jälle meelde, et tegelikult on tulenevalt minu haiguseseisundist määratud mulle täielik töövõime puudumine. Aga tööl käimata ei majanda kuidagi ära, iseseivat elu vähemalt mitte. Aga las ma siis paar päeva vedelen veel. Ehk tulevad kusagilt uued energiavarud.