Saja seitsmekümne kolmas

Oh My! Dolores tartan kleit

Mul on tunne, et hoolimata juba sada aastat kestnud antideprekate võtmisest mu depressioon süveneb. No kohe mitte millestki ei suuda viimasel ajal rõõmu tunda. Laupäeval on ees ootamas ristimine ja järgmisel pühapäeval leeriõnnistus. Ostsin selleks puhuks (ja ka teisteks puhkudeks) Oh My! kleidi. Koos alusseelikuga tuli arve napilt alla saja euro. Kleit on kena ja võiksin rõõmustada, et erinevateks pidulikumat riietust nõudvateks puhkudeks on kehakate olemas. Aga ei pane rõõmustama. Kohe hoopis süümekad, et oli mul seda ikka nüüd siis nii väga vaja. Oleks võinud ju ka eelmisel aastal kooli lõpetamiseks ostetud heleroosaga minna. Kuigi ma tegin sellega ükspäev kodus proovi ja ta ei istu enam nii hästi seljas. Ja kirikus on külm...

Ja jälle on tagasi süümekad, et on mul vaja ikka olla nii isekas ja omada korterit, makstes pangale laenu. Et mis saab, kui ma ükspäev enam ei jõua maksta või pole maksjat. See tundub nii isekas.

Töötukassa abiga saan rehabilitatsiooniteenusele, mis on mõeldud arvel olevatele töötutele või töötavatele inimestele töövõime säilitamise toetuseks. Hakkasin seda asja uurima füsioteraapia pärast. Käed-jalad on vahel nii kanged, et mõtlesin, et ehk saab midagi ette võttes hullemat ennetada. Rehabilitatsiooniplaani lisati ka loovteraapia ja psühholoogi visiidid. Ja nüüd, lugedes, et SKAl on rehabilitatsioonirahad otsas ja isegi lapsed ei saa neile vajalikku teenust, on mul jälle piinlik. Et mulle nii lihtsalt igasuguseid teenuseid pakutakse. Aga eks see on vist riigi probleem, kuidas erinevate ametite vahel on summad jagatud.

Olen kolmas nädal tööl. See on ju tubli. Aga ikka on jube masekas ja päikesekiirt ei paista. Võib-olla peaksin psühhiaatri juurde vastuvõttu paluma. Märtsis meil oli kokku lepitud, aga see oli reisi ajal ja siis jäi jutt, et lähen sügisel.

Ah, ma ei tea. Ma ei tea enam mitte midagi.