esmaspäev, 13. juuli 2015

Viiekümne seitsmes

Noh, nüüd on küll tuju veidi paha. Facebookis olen vist juba paraja paanika tekitanud sissekandega "Aga ikkagi. Ei jäta elu elamata."

Mis nüüd siis lahti on? 
Haigus on progressioonis, oleks vist täpseim väljend. 


Täna käisin tavapärast ravieelset vereproovi andmas ja õde Liina teatas, et uuringuravi mulle enam ei tule. 6. juulil oli kompuuter ja kui juba eelmisel korral oli tulemus natuke kahtlane, ju siis seekord oli pilt selgem. Lolli peaga ei taibanud kompuutri tulemuse koopiat endale küsida, et ise paberil lugeda, kui hull see asi siis on. Ma hoopis hakkasin kohe pillima. Kolmapäeval saan arsti juurde, eks siis kuuleb täpsemalt. Suure tõenäosusega läheb ravi taxotere peale tagasi.

No hea ju, et ravi jätkub :) Aga vastik raske keemia jälle. Kõikide oma kõrvalmõjudega.
Esimene mõte oli kohe, et pe...sse, mida ajastust. Just võtsin ju laenu ja ostsin korteri ja sellega on finantsid piiratud niikuinii. Ja kui nüüd taas vaja ravi pärast olla palju haiguslehel või võtta väiksem koormus või mida iganes, et kuidas ma hakkama saan. Aga küll saan, Ja ega selle pärast, et saatus teele nõmedaid takistusi veeretab, ei pea ma elu lõpuni kusagil üürikas konutama, eks? Ma ei saa jätta oma praegust elu elamata ja mõtelda, et ehk järgmises elus läheb paremini ja oi küll ma siis elan ja olen ja teen. Ei saa ju nii.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar