Kolmesaja üheteistkümnes

Kas sina oled kusagil, näiteks arsti vastuvõtul käinud nii, et vetsu minnes avastad, et ilusad, veinipunakas-lillad, imeliselt pehmed sametist Marati dressipüksid on küll jalas, aga aluspesu on ununenud...? Mina nüüd olen. Eile. 

No ükskord ammu (ikkagi täiskasvanult) käisin Rakvere Teatri suvelavastust vaatamas, kandes pidžaama pluusi. Annekas, mäletad? Eelmisel päeval sai sekkarist ostetud. Ilus, puuvillane, lühikeste varrukatega ja tammetõru-mustriga. Dorothy Perkinsi firmasilti kandis ja puha. Päev pärast teatris käimist hakkas mulle järjest enam tunduma, et tegemist ikkagi vist ei ole vist piduliku T-särgi, vaid magamisrõiva ülemise osaga. A no mis tehtud, see tehtud. 

Käesolevaga annan teada, et püüan viis aastat kestnud kirjutuspausi lõpetada.

Pühapäeval saime maa valgeks. Ja juba kolmas päev. Tundub, et selle aasta lõpetame valge maaga.