Vlogidega ja videotega tuleb nüüd paus. Kirjutamisega... vaatame.
Nimelt see va krooniline depressioon jälle süvenes ja ma tahaks kas üldse mitte olemas olla või siis olla ploomikivi diivani vahel. Voodist tõusta on nii raske, ainult magaks, magaks, magaks... Kuni kõik saab mööda. Ma ei tea, mis see "kõik" on. Lihtsalt. Kuigi lihtsat ei ole siin midagi.
Kel on depressiooniga kokkupuudet olnud, saab aru. Kel ei ole, sellel on raske mõista. Ka mul endal tegelikult on raske mõista. Siin ei teegi mõistuse ja mõistmisega midagi ära, see on puhas ajukeemia. Õnneks ollakse tööl väga mõistvad. Isegi siis, kui ma ei jaksagi iga päev voodist tõusta ja ei ilmu tööle. Eile vedasin ennast õhtul kell 10 voodist välja. Korraks vist käisin hommikul ka Kissule süüa panemas, muidu ta poleks lasknud mul nii kaua olla.
Ma ei naudi seda, kaugel sellest. Ma tahan ennast tagasi!
Täna tuleb Marian, mu päikesekiir! Pühapäeval läheme kaheks päevaks Saaremaale spaasse. Ehk see aitab ka kuidagi. Vesi lõõgastab ja rahustab.
Järgmise nädala kolmapäeval pannakse mulle külge Holter-aparaat. See salvestab vererõhumuutused 24 tunni jooksul. Eelmisel nädalal käisin kardioloogi juures ja tehti südame ehho, rütmiga oli ikka midagi korrast ära. Siin on näidatud variante, milline see aparaat välja näeb.
Eelmise nädala vlogi monteerimine on pooleli ja eks ma mingil ajal selle ka lõpuni viin ja vaatamiseks üle panen. Ja ma ei ütle, et see on viimane omataoline. Aga mõneks ajaks tuleb paus.
Lugesin täna kusagilt, et november on kestnud juba 113 päeva.
VastaKustutaKallis Kaisa (võtan endale julguse sinatada), ära anna alla! Olen Sinu blogi lugenud päris pikalt - ja nüüd 2 nädalat hoopis teise pilguga. Sest siis sai alguse minu tee IV staadiumiga. Esmadiagnoosimisega. Eilsest algas ravi, pean uskuma ja lootma. Ja Sinu lugu annab seda usku!
VastaKustutaOle Sina ise, tule tagasi! Minusugustel on Sind vaja!
Ohhh, mina tõesti ei tea seda õudset asja....aga ma loodan, et saad sellest kiirelt üle kullake!!! Mina ootan Sind siin alati.
VastaKustutaVõib-olla selline talv annab takka, et maailm on nii must...Mina lõin sinu blogi momendil sellepärast lahti, et vaevlaen ammu rinna-valus, mis ka selja taha ulatub.Ometi sõel-mammograafis pool aastat tagasi miskit ei tuvastatud...Olen muidugi ka loomult depressiivne,geneetiliselt,kuid vahel on see e r i t i raske.Ja püsti hoiab mind vaid ema,kes ise enam uksest väljagi ei saa ja keda peab "talitama".Mõnikord pean seda plussiks,mõnikord miinuseks.Tahaks ju otsustada i s e oma "ploomikiviks olemist"...Ma ei saa sulle nõu anda, sa ju tead, see ei aitaks kuigi palju.Aga on ikka poole mõnusam,kui päike välja tuleb...ja ta ju tuleb varsti SIISKI.Oota ära.
VastaKustutaKaisa! Kurb kuulda, et Must Koer on end sisse seadnud. Ploomikivi-asi on mulgi vana "sõber", aga eile näiteks märkasin, et kontori lähedal kasvavad teadmata liigist puud olid vahepeal kerge helerohelise loori peale tõmmanud. See saab ainult ühte tähendada: kevad on juba kohal! Ja läheb aina kevademaks. Vähemalt minu jaoks on see mõnevõrra lohutav asjaolu. Loodan, et leiad ka enda jaoks midagi toetavat. Igatahes hoian pöidlaid ja veidi varbaid ka.
VastaKustuta