pühapäev, 17. november 2019

Kahesaja seitsmekümnes

Kuulge, lõpp on lähedal! Seda nalja on muidugi enne ka saanud, aga praegu pean silmas Paclitaxeli manustamist. Kolmandast tsüklist on üks kord veel jäänud, siis vahenädal ning seejärel kolm viimast. Ilmselt pärast seda, ehk jaanuaris, on uut PET-uuringut oodata. Igatahes praegu võib vereproovi tulemuse lehelt näha, et vähimarker on langenud täiesti normaalsele väärtusele. Ehk siis teeb ravim teistes kohtades ka head.

Kaasnevad kõrvaltoimed on muidugi tüütud. Õnneks, ma vähemalt loodan, ei ole need pöördumatud. Väga tüütu on see, et paar-kolm päeva pärast ravimi manustamist on väga tugevad kõrvetised. Rennie on siis parim sõber. Imelik maitse on suus niikuinii - nagu soolane ja magus korraga. Kõrvetised on nii tugevad, et isegi magamist segavad. Magamisega on üldse kehvasti. Unehügieen on vist selle asja nimi, mis tuleks üle vaadata. Noh, et kuidas uinun ja kui esimesed paar tundi olen ära maganud ja ärkan, et siis ei hakkaks muude asjadega tegelema, vaid üritaks ikka edasi magada ja nii.

Ja väga tüütu kõrvaltoime - sõrmeotsad ja varbad on tuimad. Natuke nagu torgivad ka, aga tundlikkus on häiritud ja väga vastik on see kõik, nii vale. Kududa õnneks saan, aga imelik on. Varvastel on selline tunne nagu varvaste asemel oleksid sardellid - tegelikult visuaalselt ei ole mingit muudatust, lihtsalt selline tunne on. Et on paistes ja samas tuimad. Nagu oleks külma võetud. Teisel päeval pärast ravimi saamist on ikkagi ka selline keemiapohmell, mis pärast vahenädalat on tugevam ja siis teistel nädalatel nõrgem. Aga ikkagi on. Siis peas suriseb ja sahiseb, kisub tasakaalu ära, õhetan. No ja kõrvetised jm asjad ka.

Aga tööd on praegu väga palju ja kuna mu töö mulle väga meeldib, siis on hästi. Tahaks muidugi vist natuke rohkem puhata ja mängida, sest ega see päev, kui ma pole tööl ja saan ravi, see pole ju ka mingi puhkepäev. Ja üldine väsimus ka suureneb, mis on päris normaalne. Aga no kuidagi ei saa praegu veel vähem tööl käia. Ja samas töö aitab mõtted eemal hoida, eemal sellest, et mis muret teeb.

Eelmisel kolmapäeval, kui sain 7/11 Paclitaxeli, siis käisin kopsupilvekeste pärast röntgenis uuesti, aga ma ei saa aru, miks. Ma ju juba käisin röntgenis ja selle pildi järgi ei osanud arst tõlgendada, et mis pilvekesed need on. Sel nädalal dr Kütnerit ennast ei olnud ka, õde Kairi vaatas mu vereproovi näidud üle ja lubas ravile. Järgmisel kolmapäeval on dr Kütner ka tagasi. Kusjuures, ma teadsin, et ta läheb konverentsile, aga mingil ajal panin FB abil pildi kokku. Nimelt toimus Lissabonis ABC5 (advanced breast cancer) üritus, kus osalesid nii arstid, kui ka patsientide eestkõnelejad - Milanos kohatud Claudia Austriast näiteks osales seal. Ja kui ma oleksin sellest õigel ajal teadnud ja asju ajanud, oleksin ehk ka saanud seal osaleda. Tundus, et patsientide esindajatele räägitud sotsiaalsed teemad olid väga huvitavad ja jälle oleks saanud ju kogemusi ning tutvusi. Ning teiseks - Lissabon, Portugal! Sada aastat juba unistan ju Portugali minekust. Muidugi ma praegu ei oska ütelda, palju see maksma oleks läinud ja kuidas seda oleks saanud raviga klapitada ja tööga jne jne. Ja see kõik on üldse tagantjärele tarkus.

Järgmise nädala teisipäeval on südame UH jälle ning siis dr Vettus otsusab, mis saab Herceptiniga. Ma olen nüüd rütmihäirete pärast kenasti tablette söönud ja. Ehk on ikka aidanud ja saan kenasti Herceptini edasi.

Ja meie raamat tuli trükist! Minu unistus, mis sai vähem kui aastaga teoks. Võimas! Ametlik esitlus on 23. novembril, aga eelmüügiga ning kinkimisega oleme otsast juba alustanud. Aga sellest lähemalt pärast esitlusüritust.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar