laupäev, 31. august 2019

Kahesaja neljakümne üheksas

See antidepressantide vahetamine teeb mu nii uimaseks. Samas õhtune uinumine ilma unerohuta on jätkuvalt probleem. Kui püüan ilma unerohuta magada, on uni väga õrn, samas hästi unenäguderohke, mis on üllatavalt väsitav. Ma vist pole harjunud enam und nägema. Lisaks on öösel muud segajad -  vetsus käimine ja higistamise tõttu riiete vahetamine näiteks. Selle nädala alguses olin kaks päeva kodus. Ärkasin küll äratuskella peale, aga siis sõin midagi hommikusöögiks, muidugi televisiooni hommikusaate taustal, ja sellel ajal tuli uuesti uni nii peale, et lihtsalt pidin uuesti magama minema. Kolmandal päeval avastasin, et pean uksest välja saama nii, et ei istu. Ärkan, hügieenitoimingud, panen riidesse ja uksest välja. Süüa ostan poest nagu ka kohvi. Kodust trammile minekuga, mis võtab aega umbes seitse minutit, saan piisavalt ärksaks, et trammis istudes magama ei jää. Aga noh, suht zombi on olla ikkagi. Ma loodan, et varsti läheb lihtsamaks. Ma peaksin veel õhtul võtma poole seda m-tähega tabletti kuid loobusin sellest, ehk see teeb järgmise hommiku ärksamaks. No keeruline on see kõik kokku.

Lisaks hakkas millalgi eelmise nädala lõpus jälle lõualuu (seekord ülemine, paremalt) hambad valutama. Õnneks ibukas ja paracetamol leevendavad seda. Ei teagi, kas see on koljus olevate metastaaside mõju mingitele närvidele või mis. Natuke on see vähemaks jäänud ka.
Sellised vingud siis täna.

Ilmad on praegu imelised, kaunis vananaistesuvi. Kuigi - ongi ju alles suvi. Kui septembris oleksid sellised ilmad, siis oleks põhjust ütelda, et vananaistevärk.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar