Kahesaja kolmekümne seitsmes

Eelmisele postitusele tuli kolm kommentaari, üks neist pikem ja sisulisem kui nii mõnigi minu sissekannetest. Väga tore! Samas ka veidi hirmus - paneb mulle kohustuse, vastutuse. Paneb mind aru saama, et ma ei kirjuta siin lihtsalt niisama enda mälu tarbeks ja sõpradele teada andmiseks, et olen ikka veel elus. Aga kokkuvõtteks - tore, et loete ja tore, et meeldib. Kusjuures - just eelmist sissekannet kirjutades oli mul tunne, et üldse ei oska enam kirjutada. Nagu oskus on kadunud (või oskus leida aega) ilukirjandust lugeda. Ühe põhjusena olen mõtelnud, et ehk olen lapsena-noorukina oma mahu täis lugenud... Aga see on lihtsalt ettekääne. Eks saab nüüdki mõni raamatu loetud - viimasena Martin Alguse "Midagi tõelist". Aga paar raamatut on ka pooleli. Kas tuleb lihtsalt uni peale (selles ei ole süüdi kirjutatu) või siis häirib mind see, et raamatut lugedes ei saa samal ajal kududa vms. Otsitud põhjused kõik. Vat selline pikk sissejuhatus seekord.

Nüüd siis meditsiiniuudiste juurde. Ära kukutud kints on omandanud tumelilla värvuse. Eks see ongi vist nii, et värvid tulevad veidi hiljem. 6. märtsil käisin lisaks Herceptini süsti saamisele dr Kütneri vastuvõtul. Sain paari järgmise korra ravilehed ja kutse uuesti külastada 17. aprillil. Samal päeval käisin ära ka südame kardiogrammi tegemas ja 25. märtsil on südame ultraheliuuring. Dr andis mind üles nukleaarmeditisiini osakonda PET-uuringule ja sealt pakutud kuupäevadest valisin 15. märtsi, see on reede ja siis ma sel päeval tööle ei lähe. Kiirgan vaikselt kodus teki all. Selle uuringu vastus tuleb tavaliselt paari päevaga ja kuigi meil on alati juttu, et vastuvõtul räägime, on dr Kütner saatnud vastuse e-postiga. Pöidlad pihku siis, et progressioon oleks minimaalne!

6. märtsil üritasin päevaravis pordi kaudu vereproovi anda, jälle oli see jama, et vedelik sisse läheb, aga välja ei tule midagi. Prooviti päris kaua ja lõpuks võeti vereproov ikka käe pealt veenist. Vahepeal ei olnus seda jama. Ma ei saa üldse aru, millest see sõltub. Vaatan digiloost, et vereproovi tulemus on isegi olemas. Hemoglobiin on tirtsuke madalam kui võiks olla. Kasvajamarkeri näitu pole üldse.

Internetist leitud pilt, Minho jõe kalla Portugalis.
Õitsev magnooliapuu.

Kevade tulek on väga visa. Ja mu aku on üpris tühi. Berliin ja nädal pärast seda oli päris hea aktiivsus aga käesolev nädal on olnud raske. Lihtsalt raske on leida jõudu (ja ka huvi) millegi tegemiseks. Tööl on hea ja huvitav ja tore, aga ka seal ei jätku enamasti jõudu kogu päevaks. Aga - tuletame meelde, mulle on ju määratud puuduv töövõime. Nii et hea, et üldse midagi jõuan, eks. Kadi küsis, mis on järgmine reisiplaan. No eks ma tahaksin ikka Portugali jõuda. On pakkumisel selliseid Lissabonist Portosse nädalasi ekskursioonidega reise, hind ca tuhat eurot ja magamiskoht kahekohalises hotellitoas. Peaaegu oleksin isegi nõus grupireisile minema, küll raha ka kusagilt

Madeiral botaanikaaias minut tehtud pilt

leiaks. Kaaslasega on kahtlasem, tuleks ööbida võõra inimesega ühes toas. Aga kui ma mõtlen, mida ma päriselt tahan, siis ma tahaksin lihtsalt istuda magnooliapuu all ja hingata Portugali. Ja kui see unistus ei täitu, siis õnneks sai magamistoa tapeet valitud magnooliaõitega. No on ikka ilus taim. Kaks aastat tagasi Madeiral botaanikaaias sai nähtud aga ma ei tea, miks ma seda kauem ei nautinud.

"Ringvaate" lugu tuleb vist sel nädalal millalgi. Täpselt ei teagi. Eks vaadake, või vaadake järelvaatamisest. Praegu kõik. Olen tööl ja omajagu on veel tegemist.

Aa - üks teema tuli veel meelde. Mul on vanusenumbri vahetus varsti ees. Olen viimastel aastatel seda tähistanud korraldatult ja lähedasi kutsunud. Sel aastal ei plaani midagi. Kes tahab, see leiab ise aja ja tuleb. Või teeb, mis tahab.