pühapäev, 8. aprill 2018

Kahesaja kolmas

Nartsissimägi Eve kodu lähedal Wahlhausenis
Eelmine sissekanne oli hetkeemotsiooni pealt kirjutatud, ega iga öö nii jube ei ole. Noh, igaks juhuks kirjutan, sest nii kaua on siin blogis vaikus olnud ja et te ei hakkaks arvama, et... noh... jah...

Homme vist on see päev, kui täitub neli aastat metastaaside diagnoosimisest. No tubli! Kusagilt lugesin, et viis aastat pärast diagnoosi saamist on metakatega tüüpe elus 14%. Samal ajal lugesin teisest kohast väga toredat kirjutist selle kohta, et statistika on teadlastele ja uurijatele. Mina ei ole statistika. Mina olen mina. Ja ma võin elada veel väga kaua (kuigi vahel on nii kehva, et tundub parem mitte olemas olla...).

19. aprillil on järgmine PET-skänn. Ma ei usu, et väga suurt progressiooni on olnud, võib-olla mõned uued kolded luudes. Aga noh, mis ma siin ikka arvan. Kui uuring tehtud ja tulemus käes, eks siis paistab.

Vahepeal sai teoks tehtud üks järjekordne unistus - käisin koos emaga Luksemburgis. Vanad sõbrad teavad, et olin 1998. aasta suvel IFYE programmi raames Luksemburgis, elasin neljas erinevas peres. 2000. aastal käisime .sysiga bussiga Luksemburgis, rallisime ise ühistranspordiga ringi, elasime ühe mu pere juures. 2000. aastal oli IFYE programmiga Luksemburgis mu kursaõde Eve, kes kaotas seal oma südame ja abiellus hiljem Claude´iga. Nüüd emmega käies ööbisimegi Eve ja Claude´i juures ja sain külastada ka kõiki oma peresid, kelle juures 20 aasta eest elasin.

Luksemburgi jõudes jäin kohe haigeks, eks ta mingi viirus oli - kurguvalu, nohu, köha jms. Õnneks olin voodis siruli ainult poolteist päeva ja peaaegu kõik plaanid said täidetud. Mu puhkus kestis kaks nädalat ja pärast reisi kodus olin paar päeva päris krapsakas. Kuni käisin PPA teeninduspunktis oma uusi dokumente ära toomas, poolteist tundi umbses ruumis koos umbes paarisaja inimesega ja vist sain midagi jälle külge - poolteist päeva oli jälle nii kehva olla, et oi-oi. Ikka sama - kurk, nohu jne. Ja jube väsimus. Eile käisin üle mitme päeva õues, vahepeal on ka meile kevad jõudnud. Nädala alguses sadas veel lund aga nüüdseks on küll kevad käes. Vist. Ma loodan.

Ma praegu ei jaksa enam kirjutada. Katsun lähiajal kirja panna, mis sai minu mädanevatest sõrmeservadest ja kuidas ma ortopeedi juures käisin.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar