kolmapäev, 26. oktoober 2016

Saja viiekümne esimene

On aeg porgandil supi sisse tagasi minna. Kui parafraseerida Andrus Kivirähki "Helesinist vagunit". Saingi ju kaks aastat kergemalt hinge tõmmata.

Järgmisel kolmapäeval, 2. novembril alustame ravikuuri FEC-kokteiliga. Ingliskeelne materjal selle kohta on siin. Tuginedes varasemale kogemusele võin 16. novembriks panna juuksuri juurde aja kinni. Ehk siis kaks nädalat pärast ravi algust on juuste pudenemist oodata. Ja sealt altpoolt ka. Mujal oli nii, et ära ei kukkunud aga juurde ka ei kasvanud. 

Mitu kuuri tehakse, ei ole veel teada. Sain aru, et mingil ajal tehakse uus uuring, et vaadata, kuidas on mõjunud. Küsisin ka Belgias tehtava peene ja kalli testi kohta, et kas seda oleks mõtet teha, et välja selgitada, milline ravim oleks minu haiguse puhul kõige tõhusam, aga praegu on arstidel veel endal ka mõtteid, seega nad arvasid, et pole tarvis sellele raha kulutada. Herceptin jääb FEC-kokteili ajaks ära ja Tamoxifeni tabletid ka. 

Ei suuda veel otsustada, kuidas teha töölkäimisega. Eks tuleb jooksvalt vaadata. Igatahes sel ajal, kui ei ole keemiajärgses augus, tahaks ikka tööl käia ja elada nii normaalset elu kui võimalik. Kaheksa aasta tagune kogemus oli selline, et kui esmaspäevasel päeval sain ravi, siis viiendal-kuuendal päeval oli juba enam-vähem OK olla. Kas nüüd võiks loota, et kui kolmapäeval saan ravi, siis järgmise nädala esmaspäeval on OK? Seda ju ei tea. Eks organism on ka üldiselt nõrgemaks jäänud. Appike, mul läheb juba praegu ainult sellele punasele ravimile mõtlemisest süda pahaks...

Olge mõtetes minuga. 

4 kommentaari: