kolmapäev, 1. aprill 2015

Viiekümne kolmas

Ma olen kuivanud oks. Nüüd on see siis ametlik. Kaua sellest keset tuba seisvast elevandist ikka mööda käia. 

Kenamini väljendudes olen ilupuu. Selmet olla viljapuu. Ega kõik ei saagi ju viljapuud olla, muist peavad olema ka ilupuud nagu ütles proua Erika Valuoja puiesteelt.

Tänases Eesti Ekspressis oli lugu õdedest, kes kamba peale üritavad kehavälist viljastamist. Nii, et ühe õe munarakk, teise üsa ja kolmanda õe abikaasa annab oma seemne. Lapse saab omale see esimene. Kuigi nii keerulist skeemi Eestis teha ei lubata, oli artikli juures juttu, et Eesti riik rahastab kehavälist viljastamist kuni 41. eluaastani.

Kui dr Kütneri juures täna muud teemad korda said, siis küsisin temalt otse. Et kas minul on üleüldse võimalik bioloogiliselt järeltulijat saada. Vastuseks oli muidugi ei. Aga tahtsin seda kindlalt kuulda. Esiteks mu munarakud enam ei kõlba, need on nii "ära ravitud". Enne eelmise korra ravi algust günekoloog soovitas lasta munarakke külmutada. Dr Padrik ütles tollal, et meil ei ole selleks aega, vaja on kiirelt raviga alustada. Teiseks ei kannataks mu keha dr Kütneri sõnul lapse kandmist välja. Ma lihtsalt ei peaks sellele vastu. Kolmandaks, kuna varemgi ei olnud rasestumine mul niisama lihtne, vajaks see eraldi organismi hormonaalset toetust. See aga oleks midagi vastupidist sellele, millega tegeleb mu raviskeem. Neljanda asjaoluna juhtis dr tähelepanu asjaolule, et keegi ei tea, kauaks mind üldse on ja lapse saamine on ikkagi vastutuse võtmine.

Pärast ravi tööle jalutades mõtisklesin, et kui selle asjaga nüüd selge on, ehk peaks siis need paljunemiseks vajalikud organid laskma välja võtta. Eks sinnagi kipub see va sõraline sageli nina toppima. Aga küllap eemaldamine oleks organismile liigset koormust tekitav ja las siis olla. Ega nad leiba küsi.

Täna saadeti üle aasta mammograafi. Saatekirja sain ultrahelisse ja järgmise kompuutriaja ka. Ravi nagu ikka kolme nädala pärast.

2 kommentaari:

  1. Selle olukorra kirjelduse peale on raske midagi kommenteerida. Kuid tahaks ometi midagi öelda, toetuseks või sedasi. Ühte julgen küll arvata. Seda oma isiklikust kogemusest. Minu arvates inimesed liialt tähtsustavad üle justnimelt bioloogilise lapse olemasolu. Elu eelõhtul tõden, et ei olnud mingit vahet mulle enesele ega ka kõigile mu lastele (nad on seda öelnud), kas nad olid mulle bioloogilised, ametlikult lapsendatud või võhivõõrad.

    VastaKustuta
  2. Täna hakkasin Su blogi lugema. Nagu minu pealt maha kirjutatud. Sa oled fantastiline naine ja inimene. Võtan kindlasti Sinuga ühendust. Palju küsimusi mul.

    VastaKustuta