Neljakümne kaheksas

Lugesin Kersna uut raamatut. Kokkuvõtteks väga hea. Minusugusele vähemalt.

Juba enne raamatu müügiletulekt eetris olnud intervjuus kuulsin tema suu kaudu justkui iseenda mõtteid.

Mul on SEE aga SEE ei ole minu oma. Teen kõik, mis võimalik, et SELLEGA hakkama saada. Ei jäta elu elamata (see on ka ta raamatu pealkiri). Kasutan kõiki võimalusi, mida tavameditsiin pakub kuid ei sule silmi ka alternatiivravile kui see tundub mõistlik ja mulle sobib.

Raamatus jättis eriti innustava mulje, kuidas jälle ja jälle halva uudisega leppida ja ikka edasi rühkida. Eesmärgi ehk elu suunas. Paar päeva enne raamatu lugemist just mõtlesin, et esimene kord oli alguses isegi natuke põnev (kuigi see kõlab õõvastavalt), teine kord tabas mind küll külma dušina, kuid kogusin end ruttu ja hakkasin eesmärgi suunas rühkima. Kas see läheks sama innukalt kolmandalgi korral? Kersna innustaval eeskujul ma enam nii ei mõtle. Tuleb, mis tuleb, mina saan hakkama. Eriti kui on ümber inimesi, kelle pärast hakkama saada.

Tänan teid!