Kahekümne teine

Näh.
Ma olen nii nördinud.
Homme ei tehtagi ravi, sest vereproovis olid maksanäitajad kolm korda üle normi. Transaminaasid olevat nende nimi, mis on paigast ära. Grr. Olen natuke kuri.

Võib-olla ma liiga loodan sellele, et eelmisel korral läksid keemiad nii sujuvalt, alati oli veri korras ja midagi ei pidanud edasi lükkama. Nüüd siis - kord leukotsüüdid madalad, kord transaminaasid kõrged. Oeh.

Nüüd lükkub siis kõik nädalavõrra edasi. Esialgu. 19.05 uus vereproov, siis selgub. Vahepeal pean võimalikult palju vett jooma.

Ja kogu mu maailm, mis oli kavandatud kolmenädalase vahega ravikuuri järgi, kukkus kokku. See mind vist endast välja viiski. Aga ma pean aru saama, et nüüd ongi nii, et mingeid pikki plaane koostada ei maksa. Päev-paar korraga. Harjumatu.

Mis siis veel?
Aa, mõtlesin, et kuna vererõhk on suht-koht normis ikkagi, siis võib silmavirvenduse jms põhjus olla ka silmadiskides, mis mul kunagi turses olid ja sarnaseid kaebuseid põhjustasid. Kirjutasin dr Kütnerile, ehk õnnestub tal mulle silmaarsti juurde aega sebida. Pärisjärjekorrad on ju vähemalt kolm kuud.

Uut nahka ei kasva. Kätel, nende kohtade peal, kus olid need allergilised kärnad, on nahk maha tulnud ja nüüd ääred ripendavad. Või noh, kuidas seda kirjeldada. Kui kreemi panen, siis vahetult pärast on ok. Nii, kui kreem imendub, siis jälle on augud sees.

Panen siia ka ühe selvefoto, mis tehtud täna hommikul, kui kogemata kümme minutit varem bussipeatusesse läksin.

Nii.
Mis siis veel halvasti on?
Ainult saia ja küpsist tahaks süüa koguaeg. Ja söön ka. Väga jube. Kõrvaloleval pildil on see ka näha. Et on söödud.

Suus on ikka kipitav tunne aga väga katki ei ole. Õde Liina andis mingit salvi, mida süüa siis, kui jälle päris hulluks asi läheb.

Hästi on ka asju. Noh, et sõbrad on. Ja kevad on.