Kahekümne seitsmes

Tere

Esmalt värskeimast. Veres leukotsüütide tase korras ja süsti ei pea tegema. Vereproovi andsin esmaspäeval ja täna.

Nüüd siis sündmuste järjekorras. Lõunasse sõit läks hästi, Mäo uhkes bussiterminalis korjas Ugala buss mu peale ja suund Vargamäe poole. Etendus toimus, sain saali koha. Veidi uimane olemine oli, kuid vaatused olid sõbraliku kestvusega. Hea meel, et selle etenduse ära nägin. Aitäh kõikidele osalistele veelkord.

Torrole jõudsin enne ühtteist, Hannes juba magas. Jutustasime Vridoga poole üheni, siis magama. Minu pesa oli tehtud Mariani tuppa lahtikäivale diivanile. No ei saanud ma seal unega sõbraks. Ei olnud küljealune ega padi koostööaldis, lisaks meeletu lindude koor kogu öö. Mul siin ka ikka mõni lind teeb häält ja isegi kukk kireb, kuid seal oli see kõik kordades võimsam. Nii võibki ütelda, et kõik need kolm ööd viibisin heal juhul unelaadses seisundis. Kolmandal ööl muutsin ka aseme asukohta, kolisin Hannese juurde madratsile - ei olulist muutust.

Aga Torrol käik oli ikkagi igati hea mõte, sai õues värskes õhus päikese käes vedeleda ja Hannese ja Marianiga olla. Reedel tegime rabarberikooki ja siis käisime Hannesega seda õues üles pildistamas. Väga nunnu pilt tuli mu meelest. Laupäeval käisid mu ema ja Aare seal, sai nendega veidi jutustatud. Olemisel polnud üldiselt viga, laupäeva pärastlõunal läks kehvemaks. Tuli ka palavik, aga mitte üle 38 kraadi. Suu läks villiliseks, selle vastu aitas hästi õde Liina antud pasta. Lõua ja otsaesise lõi mädapunne täis. Ja muidu oli ka nõder olemine.

Pühapäeval sain autoga koju, Karu oli sealkandis asjatamas. Teenus uksest ukseni, väga tore. Kodus püüdsin unevõlga tasa teha, õhtul tuli Margus, kes vahepeal oli ka Kissut hoidmas käinud. Kissu oli küll memmekas kui koju jõudsin, nii kui ma natuke elamises liikusin, tuli kohe minuga kaasa. Me ei olnud ammu nii pikalt lahus olnud.

Margus tõi Nõmme turult räime, aga õhusooja oli nii toas kui väljas nii palju, et mingit praadimise soovi mul küll ei olnud. Pühapäeval ei saanud toas alla 27 kraadi vist. Esmaspäeval praadisin siis räimed ära. Pühapäeval määrisin lõua ja otsaesise tsingiasjaga kokku, mis mulle eelmisel korral, kui kärnad olid, anti. Oli abiks küll, hommikuks oli pilt palju parem.

Esmaspäeva hommikul käisin vereproovi andmas ja jäin haigla peale ootama, millal dr Kütneri vastuvõtt on, et tulemust teada saada. Kell kaheksa oli vere andmine ja jutule sain kümne paiku. See roiutas väga ära. Pealegi lõi eelmisel õhtul põhja nii alt ära, et number kaks väljus minust väga lühikeste ajavahemike järel ja väga veelaadses olekus. Kurtsin seda ka doktorile, soovitas tablette, mis tõesti aitasid kohe, ja saatis õde Liina juurde, et paneks ühe liitri füsioloogilist lahust tilkuma. See tunnike möödus toolis tukkudes, aga hakkas parem küll. Seejärel läksin silmade vaatevälja uuringule, kus tuvastati, et jah, vasaku silmaga on vaateväli veidi kehvem, kuid üldiselt pole hullu. 17.06 on uuesti silmaarstile aeg, selle ajani võtan 125 mg Diacarbi päevas. See silmaasi on päris häiriv tegelikult. Noh, kui nt olen voodis või istun ja siis tõusen püsti, siis vasaku silma eest viskab tumedaks mõneks ajaks ja pähe kohin. Olen paar korda ka märganud, kuidas tasakaal kaob vasakule ära. Mnjah.

Eile, oh imet, tegelesin kooliasjadega. Sain ära tehtud ja saadetud tõlke toimetamise referaadi, algupärase ilukirjandusteose toimetamise eksamitöö ja alustasin ilukirjandusliku tõlke toimetamise eksamitööga. Täna peaks sellega lõpule saama ja samas valmistuma homseks vene keele eksamiks ja siis ongi kõik. Selleks kooliaastaks. Mine tea, mis sügisel saab. Kuna õppeinfosüsteemis oli alanud eelregistreerimine inglise keele loengutesse, andsin end igaks juhuks üles.

Täna kell kaheksa käisin siis taas vereproovi andmas, kuid sinna passima ei jäänud. Kümne paiku helistasin ja õde ütles, et on korras. Nüüd kuni 9. juunini siis sinnakanti minema ei pea. 9. juunil vereproov ja kui kõik korras, siis 11. juunil uus ravilaks.

Ilmad läksid sügiseseks, kui eelmisel nädalal oli sooja üle 30 kraadi, siis hetkel pakub 7. Mul ei ole selle vastu tegelikult midagi, nii saab ka tuppa talutava temperatuuri. Selle nädala lõpuni on mul veel puhkus, õiget rõõmu saan sellest tunda ilmselt homme, pärast vene keele eksamit. Ega ma valmistunud ei ole aga ehk ikka läbi ka ei kuku. Proovima peab.