Kuues

Tänane päev möödus suuremas osas haiglas. Kell kaheksa hommikul läksin kohale. Võeti vereproov veenipordi paigaldamise operatsiooni jaoks. Et mis veregrupp ja nii. Kuigi seda ma oleks neile ise ka ütelda võinud. Jätkuvalt 0+, see on asi, mis ei muutu :)
Vereproovi võtja oli asjatundja - sai veenile esimese katsega pihta.

Järgmisena läksin EKGsse, mida oli vaja teha kaks korda viieminutilise vahega. Kui see sai tehtud, sõin kohvikus ühe pudru, sest hommikul läks kodus kiireks.

Kui puder söödud ja Kroonika pildid üle vaadatud, läksin ennast naisteosakonda sisse vormistama. Väga kummaline suhtumine oli ruumis, kuhu plaanilised haiged peaksid oma riided jätma. Seal töötav proua oli küll maailma kõige tähtsam inimene enda arvates. Ma valmistasin talle suure pettumuse, kui ütlesin, et jätsin oma üleriide üldgarderoobi, kuna lähen sama päeval koju. Vaatas mind küll kui nõdrameelset, ise ilmselt mõtles, et eks neid siin ole ennegi nähtud, kes "kindlasti samal päeval koju saavad". "Ise teate, kella seitsmest seal enam töötajat ei ole ja siis on Teie jope seal valveta, keegi ei vastuta," luges ta mulle sõnad peale. Ja maailma suurima patu sooritasin, kui ei võtnud ise vahetusjalanõusid kaasa. "Ma lähen sokkides," pakkusin ettevaatlikult. "Kusagile ei lähe sokkides!" tuli kindel otsus. "Osakonna ukse kõrvalt võtate sinised kilesussid!" Noogutasin kiirelt, et mitte rohkem pragada saada. Õnneks saabus varsti teine proua, kes oli õige pisut vähem morn ja käskis mul endale järgneda. Juhatas mu osakonda. Osakonna ukse ees veel etteheitev "Teil ei ole susse? No pange siis need kilesussid," ja nii anti mind üle naisteosakonna õdedele.

Seal vähese ootamise järel viidi palatisse. Veidi aega sain lamada, kui tuldigi operatsioonile viima. Protseduur tehti kohaliku tuimestusega. Kanüüli paigaldamiseks veeni kulus neli katset. Muud eriti meenutamisväärset seal ei juhtunud. Kanüül jäeti sisse, ehk on sellest homme abi.

Veeniport paigutati paremale, rangluust veidi allapoole. Vastik on see, et sellest alates on mul parem õlg väga valus ja käsi ka. Nagu ära oleks maganud või midagi kohutavalt rasket tarinud. Kätt ei saa isegi hästi liigutada, lõunat sõin lusikas vasakus käes.

Noh, siis oligi pärast tavaline haigla-aeg, isegi süüa anti. Seljanka moodi supp ja kohupiim kisselliga. Üllatus oli minu jaoks, kuidas toit toodi. Iga patsiendi toit oli eraldi penoplastist suure madala kasti sees. Kastil oli kleps peal, et kelle toit. Lisan pildi ka.

Pärastlõunal viidi südame ultraheliuuringusse. Seda hakatakse sageli tegema, et uurida, ega uuringurohi halba ei tee.

Neli läbi oli siis kõik tehtud ja sain koju tulema hakata.

Homme ootab ees suurem vereproov ja pärast seda luude stsintigraafia.

Eile käisin tööl ja oli päris OK. Akadeemilise puhkuse avalduse esitasin ka eile ära.