Kaheksas

Ja nüüd eilse päeva kokkuvõte.

Hommik algas kaose ja segadusega. Üleeile, kui dr Kütneriga põgusalt kohtusime, ütles ta, et neljapäev algab mul kell kümme õde Liina juures vere andmisega ja siis lähen stsintigraafiasse. Kodus vaatasin, et stsintigraafia lehel oli küll kirjas, et kell 8.30, aga kui dr niimoodi ütleb, ju siis nii peab.

Kell üheksa helises telefon. "Kus te olete?" - "Kodus..." - "Te pidite juba pool tundi tagasi protseduuril olema, me ootame. Kui ruttu Te jõuate?" - "Poole tunniga."

Ruttu riidesse ja bussile. Haiglas läksin ikkagi esmalt keemiaravi osakonda, et õde Liinale ütelda, et mind nüüd kutsuti stsintigraafiasse ja ma ilmselt kella kümneks tema juurde ei jõua. Sain teada, et õde Liina tuleb alles kella kümneks, aga lubati talle edasi ütelda.

Stsintigraafiat tehakse nukleaarmeditsiini osakonnas. PERHis liiklemine on omaette teema. Hakkan selles varsti meistriklassi omandama. Igatahes jõudsin lõpuks vajalikku osakonda kohale, vabandasin ette ja taha hilinemise pärast. Õnneks seal ei oldud kurjad. Rääkisin siis ära, et mul vaja veel vereproov ka anda. Selgus, et loomulikult pean vere ENNE ära andma, kui nad mulle radioaktiivset ainet süstivad. Tagasi keemairaviosakonda siis, õde Liinat ootama.

Verega läks isegi hästi. Auk tuli küll üpris jaburasse kohta keset kätt, kuid veri voolas välja kenasti. Tegin õde Liinale ettepaneku minna sina peale. Ta oli sellega päri, sest eks meil ole pikem suhe ees. Verevõtmise ajal helises õde Liinal taskus telefon. Meditsiinitöötajatel kohaselt oli helinaks "Gray anatoomia" tunnusmeloodia.

Vajalikud verekogused võetud, matk tagasi nukleaarmeditsiini osakonda. Seda on mulle üks kord varem tehtud, 24. novembril 2008. See on nii täpselt meeles, kuna sel päeval oli ootamatu lumetorm. Üks uudis sellest ajast: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/kuusikul-sadas-maha-ligi-pool-meetrit-lund.d?id=20429185. Noh igatahes, enam-vähem oli mul ettekujutus, mis ees ootab. Põhjalik vestlus meditsiiinitöötajaga. Seejärel pani ta endale raske põlle ette ja süstis minu veeni vajaliku koguse radioaktiivset ainet. Siis anti kaks ja pool tundi vaba aega, kästi juua vähemalt liiter vett ja võimalusel süüa. Eks siis vahtisingi telekat ja arvutasin ja vahepeal käisin kohvikus einet võtmas. Väikeste laste ja rasedate juures viibimine oli keelatud - nende tervise huvides muidugi.

Uuring ise võttis aega ca 50 minutit. Pandi pikali ja tõmmati rihmadega laua külge kinni. Siis sõidutati masinasse, mis igatpidi keerles mu ümber ja salvestas vajalikke kujutisi. Muusika pandi ka käima, kaunimad palad paaniflöödil :) Mul oli kavas silm looja lasta ja mitte end väga ümbritsevast häirida. Kogemata tegin siiski silma lahti ja seda hetkel, kui just mu näo ees oli mingi plaat. Oh õudust. Mind tabas paanika. See tunne, et oled liikumisvõimetu ja mingis kastis - klaustrofoobia ilmselt. Sulgesin kiiresti silmad ja üritasin mõtted mujale suunata. Aega läks, kuid suutsin rahuneda. Vahepeal sõidutati kastist välja ka ja püüdsin kinni hetke, kui pea osa oli vabaduses. Jätsin selle pildi silme ette.

Kolme paiku sain haiglast tulema. Käisin Konsumis ja siis koju.
Õhtu nagu tavaliselt.