Tundub nii, et iga uue tsükli (kui on olnud vahenädal) esimene kord on uuesti kõige raskem taluda. Olin seekord pärast keemiat kaks päeva kodus, reedel läksin tööle ja õhtul leeriõdedega Piibu ja Tuudu “Cabaret Siberiat” vaatama, aga peas sahises ja magu valutas. Aga sain hakkama. Täna tuli seda valu, et kondid oleksid nagu väikesed.
Täna käisin jalutamas, korraldati roosa lindi jooksu, mille start ja finiš oli Paldiski maanteel G4Si maja juurest. Ma jooksmas ei käinud, aga jalutasin sealt koju, see on umbes 5 km. Üritus tundus olevat rohkem jooksusündmus kui rinnavähile tähelepanu juhtimine, eelmisel aastal oli temaatilisi telgikesi rohkem kohal ja rajal tahvlid patsientide lugudega. PERHi telk oli sel aastal, käisingi peamiselt dr Kütnerile toetust avaldamas. Ja mammograafibuss oli sel aastal piisava vooluga varustatud ning töötas. Ma küll ei tea, kas seal külastajaid ka oli. Ilm oli tuuline ja vihmane, dr Kütner arvas, et mul oleks targem koju minna ja mitte külmetada. Puu istutamine ju ees.
21.10 pani ta mulle onkokardioloogi juurde aja, et spetsialist siis vaataks neid südameasju dünaamikas ja oskaks teha otsuse edasise Herceptini suhtes.
Aga homme (kuupäeva järgi küll täna) istutame MTÜ Meeta pihlapuu ja kolmapäeval taas keemia. Verd seekord andma ei pea, seda teen järgmisel nädalal. Säästab aega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar