Kahesaja viiekümne teine

Hakkan oma poolunes peaaegu magama jääma, ja siis järsku on tunne, et keegi tuleb veel koju. Esimene mõte on püüda enne seda kiiresti magama jääda. Kiiresti. Aga lugu hakkab painama. Lapsepõlves oli sageli nii, et ema oli õhtusel tööringil, Vikerraadio mängis köögis ja kõige ebameeldivam muusikapala oli minu jaoks “Keskkööprogrammi” lõpusignatuur. Algas saade kena signatuuriga. Aga kui tuli lõpp ja ema ikka veel kodus ei olnud, see oli natuke hirmus.

Eks hiljem on ka elukaaslastega nii olnud, kui kojutulek on väga öösse jäänud. Ikka olen tahtnud enne magama jääda, muidu ole tulijaga veel üleval, kuula muljeid ja uneaeg läheb... Praegune elukasslane püsib õnneks kenasti kodus ja magab minust rohkem. Üldjuhul magab tema enne mind.

Olen nüüd mõnda aega tekitanud endale uue une-eelse rutiini. ERRi raadioteatril on äpp ja seal rubriik “Üks lugu”. Panen tule kustu ja kuulan sealt ühe loo. Vahel kuulan kaks ka, aga üks on ikka mõnusam. Ideaalis peaks siis kuuldu üle mõtisklema une saabumiseni. Huvitavad lood on. Kui ringi peale saan, alustan uuesti. Lähevad meelest ära ju. Uni aga kahjuks alati ei tule... Kodulehel ma neid lugusid ei leia, aga laadige äpp, seal on. Väga erinevad inimesed räägivad lugusid - Sofia Joons, Vaino Väljas, Marju Lauristin, Lembit Peterson, Jaan Pehk jne. 

Kulutasin praegu oma kallist uneaega ja leidsin ERRi audioarhiivist mitmeid salvestusi “Keskööprogrammi” algusmuusikaga, selle hirmu tekitanud lõpumuusikaga paraku mitte.

Üles leidsin!  See oli see õõvastav muusika, kui raadios said saated läbi ja ema ei olnud ikka veel kodus. Tädi Rutt ja Buratino olid muidugi sada korda hullemad...

Muidu oli täna täitsa vahva päev.