teisipäev, 6. august 2019

Kahesaja neljakümne seitsmes

On olnud pikk vahe. Võimalik, et ka seetõttu, et olen hädas oma vana sõbra depressiooniga. Üle kuue aasta olen ühe ravimi peal. Tundub, et meie teed lähevad nüüd lahku. Igasuguse arsti juurde aja saamine on keerukas, nii ka psühhiaatri juurde. Läksin siis lõpuks erakorralisse. Ja sündis ime! Registratuurist sain küll pragada, et miks ma perearsti juurde ei lähe, aga ma jäin endale kindlaks ja tahtsin erakorralisse ootama jääda. Ja täiesti juhuslikult tuli mu kauaaegne raviarst vaatama, kas saab valvearsti koormust vähendada. Ta tundis mu ära ja saingi tema vastuvõtule. Tegi jälle pakkumise, kas ma statsionaari ei tahaks jääda, ma oleksin isegi nõus, aga selget kokkulepet ei järgnenud. Igatahes hakkame tasapisi ravimit vahetama ja 21.08 lähen uuesti visiidile. Ta küll ütles, et ta pole Jumal ja siis ma ütlesin, et ingel on ta vähemalt, kuna niimoodi õigel ajal välja ilmus.

Eelmisel kolmapäeval enne Herceptini süsti saamist käisin Dr Kütneri juures. Homseks ehk 7. augustiks on PET-uuringu aeg, tulemuste ja edasise raviplaani asjus helistan nädal hiljem, 14. augustil. 

See ongi esimese hooga olulisim. Lühidalt. Vähemalt sai midagi kirja.

1 kommentaar: