Kahesaja kolmekümne viies

Statistika mõttes jätangi eelmise postituse nii lühikeseks ja alustan uue. Et jah, "Ringvaade" käis mul külas. Saatelõik, mille tegime, peaks keskenduma raske diagnoosiga inimeste lähedastele ja nende hakkamasaamisele selles keerulises olukorras. Eetris on lugu ilmselt kolmapäeval. Või hiljem. Nüüd on mul siis kõik Eesti telekanalid külas käinud. Juhhuu, tehtud (hahahahaaa)!

Aga käisime ju Marianiga Berliinis ja meil oli loomulikult väga tore. Mida oli ka oodata. Lisan siia ka mõned pildid. Loodan, et Marian ei pane pahaks.
Ilm oli kena, sooja oli ligi 10 kraadi võrra rohkem kui Eestis, mõnus varakevadelaadne. Päikesepaistel oli eriti soe. Hulkusime (või siis kappasime) mööda linna, vaatasime ära põhilised maamärgid-vaatamisväärsused, sai külastatud ka kaubandust, ostetud mõned riideesemed. Hotell oli meil suurepärane, asukoht ja ka tuba. See oli juuniorsviit, nii et meil oli nii elutuba kui ka magamistuba. Ja minibaari sisu oli toa hinnas - aga seal ei olnud alkoholi, ainult vesi ja mahlad. Tuba asus kõrgeimal korrusel, meie mõistes kaheksandal. Aknast paistis kenasti Berliini teletorn ja vaade oli kena.

Meie hotelli ees

Enne minekut oli mul ju see mure vasaku jala valuga. Valu kestis minekupäevalgi ja võimalik, et ka järgmisel päeval. Lonkasin korralikult, ei suutnud kuidagi leida asendit, et jalale toetudes ei oleks olnud valus. Berliinis aga said jalad nii palju koormust (maksimum oli 14 km päevas), et jalad olid ühtlaselt pakud ja õhtul vedasin ennast kuidagi hotelli. Tagasituleku päeval oli vist see, kui märkasin, et seda imelikku valu ei ole enam ja ma ei lonka ega liipa enam. Jei! Oli, mis ta siis oli, aga selleks korraks möödas. Muidu ka pidasin päris kenasti vastu, erilisi probleeme ei onud, ööd möödusid ka enam-vähem - vahetasin küll riideid kuivemate vastu aga ei midagi hullu. Ja esimene öö kodus magasin nii, et ei tõusnud kordagi - ei käinud pissil ega vahetanud riideid. Uskumatu. Ärkasin äratuskella peale.

Tööd ei olnud selle paari päevaga ka meeletult palju tekkinud. Juba homme läheme Kristiga Laulasmaa spaasse, see on minu jõulukingitus talle ja mulle. Sai soetatud vautšer ja märtsi esimesed päevad oli esimene võimalus, mis sobis meile mõlemale ning oli saadaval. Loodan, et meil on ka tore. Vees on ju mõnus vedeleda.

E-valimise magasin maha. Tahvlist seda teha ei saanud (kui ma õigesti aru sain), nii et tuleb pühapäeval sammud valimisjaoskonda seada. Pole ammu päriselt valimas käinudki.

Bundestagi katusekupli juures. Oli kena vaade Berliinile.

Tulumaksuraha sain juba tagasi. See on väga abiks pärast Berliinis tehtud kulutusi ja enne palgapäeva.

Eelmises pikemas postituses kirjeldatud jõuetus möödus õnneks nädala lõpuks. Midagi oli vist õhus teisiti, paljud kurtsid samal ajal energia puudumise üle.

Järgmise nädala kolmapäeval on dr Kütneri visiit. Saan uued süstisaamise lehed ning peaks hakkama vaatama PET-uuringu ja südame ultraheli aega vist ka. Enesetunne on praegu jätkuvalt selline, et ma usun, et teistesse organitesse metastaasid edenenud ei ole ja loodan, et ka üldine progressioon on väike ning ravis pole vaja muudatusi teha. Väga, väga loodan. Tööl läheb praegu nii hästi ja ma ei ole veel valmis.

1990. aastal tehti alles jäetud müürijuppidele kunsti

Avastasin täna enda kohta midagi uut. Võti minu südamesse on tähelepanelikkus. Minu suhtes, mulle oluliste asjade suhtes, elu ja maailma suhtes. Nii lihtne see ongi. Kes mind tunneb, teab, et ma ka ise olen kesmisest tähelepanelikum. Vähemalt mulle tundub nii.

Jube vali tuul on õues, kostab katusepleki kolinat. Õnneks on jää ka väiksemates kohtades peaaegu ära sulanud. See oli mööduval talvel mitme eelmise aastaga võrreldes tõesti erakordne, milline paks ja kõndimiseks väga ohtlik jääkiht jõudis sel talvel tekkida. Lund oli ka korralikult. Samas - praegu on veebruari lõpp ja lumikellukesed pistavad oma päid juba välja. Või ongi praegu selleks igati kohane aeg?