Saja kuuekümne kaheksas

 Üle kahe nädala eelmisest sissekandest jälle möödas nagu vupsti. Mis uudist? Kuues kord FEC-kokteili keemiaravi saadud ja üle elatud. Enne ravi antud vereproovis olid leukotsüütide näit isegi üle viie koma millegagi. Vau. Aga puudu oli mingit neerudega seotud valku, pean rohkem jooma. Ja D-vitamiini kästi ka rohkem tarbida. Olen selle tõesti unarusse jätnud. Loodetavasti saab reisil seda naturaalselt manustada. 

Valuraviga otsustasime nii, et võtan vastavalt vajadusele Oxycodone'i. Fentanüüliplaastrid ei osutunud ka siiski sobivaks, hakkasid ruttu laperdama peal. Dr Kolgi sõnul võin Oxycodone'i võtta nii palju ja nii sageli kui vaja. Reisi jaoks oli vaja Ravimiametilt küsida Schengeni tunnistus, et võiksin muretult oma kangete ravimitega reisida. Kel huvi, milliste ravimite jaoks on luba vaja, siis selle kohta saab täpsemalt lugeda siit.

Aa. Vahepeal käisin EMOs ka. See oli nii, et ühel ööl vastu hommikut suri vasak käsi koledasti ära, valutas, ja tundlikkus ei tahtnud kuidagi tagasi tulla. Õlast sõrmeotsteni välja. No ma igaks juhuks olin mures. Helistasin ja küsisin koduõe käest ka nõu, et kas minna erakorralisse. Ta arvas, et võiks igaks juhuks ikka minna. Aga miski ei paranda haavu paremini kui aeg ja seda EMOs kulub. Kui arsti juurde sain, siis oli tundlikkus juba enam-vähem taastunud lõpuks ja valu vastu võtsin Oxycodone'i niikuinii. No seal igaks juhuks saadeti röntgenisse aga selle pilt oli ok. Järgmisel ööl muideks sama suremise-pull kordus aga siis ma abi otsima ei läinud, võtsin valukat ja mudisin kätt, natuke nutsin, et kas nüüd hakkabki nii olema ja no siis poole päeva peale sain käe enam-vähem korda. Paar päeva hiljem oli juba keemiaravipäev ja arstivisiit. No seal oli ju kohe näha, et olin EMOs käinud. Dr Kütner leidis sügisese uuringu põhjal metastaasi asukoha, mis sellist häiret võib tekitada ja saatis mu selle käe ja õlaga MRTsse. Seal käisin möödunud pühapäeval, pidasin selle õuduse kenasti vastu, arstil vastust veel pole. Palus esmaspäeval uuesti helistada. No õnneks rohkem sellist valu ja tundlikkuse kadumist pole olnud. 

Higistamise ja külmahood on ikka igapäevased kaaslased. Kodus olles päeval on enam-vähem ok, magamiseks ostsin froteemantli. Siis on kätel ka midagi ümber ja imab kohe niiskuse sisse, ei hakka selle pärast külm, et märg on olla. Eile käisin Liinal külas ja ma ei tea isegi, mitukümmend korda selle paari tunni jooksul kuum-külm vaheldus. Täna haigla pealt tagasi tulles Kolde pst peatuseni oli ok, siis viskas jälle naha märjaks. Püüdsin vähemalt pea kuivaks saada enne enda peatust. Vastik. Tuleks juba kevad.

Vist saigi olulisim kirja.