Saja neljakümne viies

Ei ole olnud viimasel ajal hea. Reedest jäin haiguslehele. Pea oli väga uimane ja jõud kadus ära. Olen palju maganud. Ööseks vaja võtta Neurontini, valu kiirgab puusa alla, ei lase magada. Ja vastik lõualuu valu paremal pool on jälle tulnud, eile öösel aitas selle vastu ka õnneks Neurontin, vähemalt mõneks ajaks. Pea ka valutab kogu aeg.

Hiljuti kirjutasin Liliani lahkumisest. Nüüd oli aeg minna Tiinal. Puhka rahus, kullake!

Pea on nii uimane, et täna rohkem mõistlikku juttu ei tule.

Saja neljakümne neljas

Pühapäeval Koplis

Eluke veereb ikka oma rada. Eelmisel nädalal sain järjekordse Herceptini süsti. 5. oktoobril on Kütneri visiit ja vereproov ja loputatakse porti ka. Ja Herceptini süst muidugi ka. Ja (kui haigekassal raha on) määratakse kompuutri aeg.

Valu on, aga mõõdukas. Vahel võtan õhtul Neurontini, enamasti võtan ka pool Imovanet magamise hõlbustamiseks. Pole vist üldse kirjutanud huvitavast valutundest, mis tekkis millalgi suvel - see on selline torkiv valu ja esineb laiguti, väikesel ala korraga, aga kord siin, kord seal. Nagu väikese lambakraasiga torgataks naha alt. Selline asi tuleb, kui olen ärritunud ja ka õhtuste temperatuurivaheldumise hoogude ajal. Kuumahoogudeks ma neid ei nimetaks, sest palav olek vaheldub külmetustundega.

Laupäeval pesin ära oma kaks aknakest. Mul on ideaalsed aknad pesemiseks - lai aknalaud ja üldse ei pea kõõluma. Kasutasin tehnikat, et esimese tiiru tegin märja lapiga, et tolm maha pesta. Seejärel pihustasin aknale vahendi ja tõmbasin teise lapiga. Kolmanda ringi tegin kuiva lapiga ja aknad jäid kenasti puhtad.

Pühapäeval tegin tiiru Koplis, veidi üle kuue kilomeetri.

Saja neljakümne kolmas

Raske on. Hinges. Üks meie seast on lahkunud. 

Kuulun sotsiaalmeediavõrgustikus gruppi, mis ühendab sarnase diagnoosiga naisi. Mõnedel ka metastaasid, teised erinevates ravietappides. See on hea viis jagada kogemusi, küsida nõu, vahel lihtsalt viriseda või koos rõõmustada. Ja eile saime teate, et Lilianil oli aeg lahkuda. Kurb, väga kurb. Paar kuud tagasi tundis ta ennast veel suhteliselt hästi. Loodan, et minek oli ta kehale ja hingele kergendus. Väga raske on kindlasti mahajääjatel, perekonnal. Mul on ikka hinges Eve lahkumine. Eve, kes oli haiguse arengus minust pool aastat maas, kuid siis toimus äkiline spurt, siirded levisid ajusse ja teistesse organitesse. Ja kutsutigi ära teisele poole. 

Sellistel hetkedel ma mõtlen, et ehk ei peaks suhtlema haigete inimestega. Samas - surm on paratamatu ja tabab kõiki varem või hiljem. Ja tuleb väärtustada seda, mida sai jagatud enne kella kukkumist. 

Saja neljakümne teine

Kiirelt paar lauset. Kaks ööd on möödunud ilma unerohu ja valuvaigistita. Suurepärane saavutus. Samas on valu hakanud ilmuma ka parema puusa alla. Päeval ja õhtul on valu vahel tugevam, öösel praegu õnneks mitte.