Üheksakümne üheksas

Eile sain dr Kaarde telefonile ja oma mure kurdetud ning ta kirjutas põiele lohutuseks Nitrofurantoini tablette. Võtan 1 tbl kolm korda päevas. Reedel kannan doktorile olukorrast ette. Õige tiba on vist kergem olla, ööseks võtsin pool Imovanet ka, sain magada igatahes paremini kui kahel eelnenud ööl. 

Aga on vist paras aeg teha kokkuvõtte haiglakogemusest, enne kui meelest ära läheb.

Tähtsad jutud

Neljandal jaanuaril kella 13 paiku läksin haiglasse. Plaaniliste haigete riietusruumis läks seekord kenasti, mul olid oma sussid kaasas, pahandust ei tulnud :) Üleval osakonnas juhatati palatisse ja mingil ajal oli arstiga kohtumine. Kuna oli üteldud, et kuni kella viieni võin süüa, siis katsusin toitumise ajastada viimasele minutile. Kolme paiku aga selgus, et kuna mul on kõhu läbikäimisega raskusi olnud, siis peaksin hoopis kõhulahtistit jooma hakkama. Kaks liitrit kahe tunni jooksul. No ja siis ei saa organismi uue toidu peale tulemisega segadusse ajada. Seega ei mingit toitu enam... Larpisin seda kõhulahtistit hoolega ja esialgu tuli sellest ainult valu kõhtu. Hiljem aga sain punni eest ja sooled tühjaks.

Öö möödus mõnusalt unerohu-unega. Õhtul proovisin veel tekitada ühenduse eemaldatavate organitega. Noh, et jätaks hüvasti või nii. Munasarjadega suutsin ennast veidi suhestada, nendelt sain ju ikkagi pea veerandsajandi jooksul kord kuus teateid. Aga emaka ja selle kaelaga... Halloo, halloo, aga minuga nad rääkima ei hakanud. Võib-olla olid solvunud, et ma neile õigel ajal kasutust ei leidnud?

Hommikud on haiglas varajased. Kõik aetakse kuue paiku üles ja kraaditakse ja ega eriti muud enne kaheksat ei toimugi. Aga tuled lüüakse kõik põlema ja siis on nagu raske edasi magada ka. Opipäeva hommikul sain rahustava tableti. Operatsioonile viidi poole üheteistkümne paiku ja osakonnas tagasi olin poole kolme ajal. See on ikka müstiline, kuidas mõjub opilaual tehtav narkoos. Üks-kaks ja tuttu. Sellest võib sõltuvusse jääda. Ärkamistoas meelemõistusele tulles oli esimene asi terav valu alakõhus, mille ma positsioneerisin põiekrambiks. Minu eesmärgiks sai vabaneda põiekateetrist, mis tundus olevat kõige kurja juur. Vingusin ja virisesin neil seal, anti midagi tuimestavat ja saadi mind poolunne. Tegelikult praegu mõtlen, et see põiekrambi tunne hakkas vaikselt järgi andma alles järgmise päeva (kolmapäeva) päeval. No ja siis laupäeva õhtust uuesti.

Kateetrist vabanesin opipäeval kuue paiku. Esimese asjana ajasin ennast kohe püsti ja vetsu pissile. Aga ei tulnud midagi, kuigi selline valu oli, et pissihädast on põis krampis. Esimese tilga sain välja kümne paiku. Öö läbi käisin vetsu vahet tilka pressimas :) Või noh tegelikut, pressida oli valus. Keerasin veekraan kõrvale solisema ja katsusin põie hästi lõdvaks lasta. Nii natukesehaaval õnnestus. Magamisest sellel ööl ei tulnud midagi välja.

Opijärgsel päeval pakuti haiglas rikkalikku lõunasööki

Intensiivravi palatis oli internet ja telefon keelatud. Vist sellepärast, et võib takistada peenete seadmete tööd. Ei olnud seal midagi erilist, ainult vererõhumõõtjad. Nii ma olin ikka salaja internetis ka. Aga kui juba püsti sain, siis läksin oma tahvliga puhketuppa.

Haavavalu kui sellist otseselt ei ole. Köhimisel ja raskemate asjade tõstmisel on seest kusagilt valulik. Sooritatud protseduuri ametlik nimetus on lapraskoopiline hüsterektoomia (emaka vaginaalse eemaldamisega). Nahalõige tehti naba juurde, alakõhu kaudu sisestati kolm töötroakaari. Kokku on seega neli väikest välist armikest, paari-kolme õmblusega kinni tõmmatud. Niidid saab välja 18.01 vist. Operatsiooni ajal suurt verekaotust ei olnud. Küll aga tuli vereanalüüsist välja mu vana mure - kaaliumivaegus. Haiglas anti kaaliumitablette aga kodus jätkamise kohta ei mainitud midagi. Söön siis lihtsalt banaani :)

Kolmapäeva lõuna paiku sain intensiivist tavapalatisse. Sai mõnuga ja täiesti avalikult jälle internetis olla ja kududa. Neljapäeval lubati koju. Enne haiglamajast lahkumist sain ka oma Herceptini ja Zoledroni annused kätte. Nii et ei teki ka seal mingit nädalast nihet. Järgmine Herceptin koos dr Kütneri visiidiga 27.01.2016.

Enne oppi tõmmati mulle jalga suure survega sukad ja üteldi, et pean neid kandma ka kümme päeva pärast oppi. Ööseks võin ära võtta. Aga ma ei taha neid üldse kanda, neid on nii raske jalga panna ja ülevalt soonivad ka. Praegu olen nad siis pannud, kui lähen õue. Noh, et rohkem kõndimist. Praeguste külmade ilmadega on isegi hea.

Tundub, et esimese hooga saidki põhilised haiglameenutused kirja.