laupäev, 2. august 2014

Kolmekümne kaheksas

Eile juba luksusin hirmsat moodi. Jah, sorri, et ei ole kirjutanud. Nii halb on olnud olla ja miskipärast ei suuda tahvel mu Google parooli uskuda ja nii ei saa tahvlis kirjutada ja päris arvutit käima tõmmata tundub nii krdima tülikas...

Oh, on olnud kuumad ilmad. Väga raske on olnud seda kõike taluda. Kujutage ise ette, kui temperatuur on püsivalt 27-30 kraadi ja õhk üldse ei liigu. Eilne päev oli õhu liikumise suhtes meeldiv erand. Ja ka temperatuuri. Tänagi paistab mitu pilve taevas, ehk säästab mind kõige hullemast.

Aga nüüd järjekorras.
Jäime pooleli sinna, et läksin nädalavahetuseks Merikese juurde Kiisa kanti. Oli küll hea võrkkiiges lebada ja lasta tuulel endale pai teha. Oli halb olla, aga mitte veel väga. Laupäeval hakkasid tasapisi tulema näkku mädapunnid, nende kõrghetk oli esmaspäev-neljapäev. Püüdsin nendest pilti ka teha, kuid pildile nad eriti ei jäänud, pilt tuli lihtsalt kole. Nii et ma ei hakka seda siia panema. Praegu on peaaegu korras, Kristi ja Margus võivad kinnitada.
Ühe öö magasin Kiisal telgis. Viimati tuli sedaliiki majutust ette minu mäletamist mööda 1988. aastal ELO laagris Võrtsu ääres. Nüüd oli meil küljealuseks täispuhutav madrats, Margusel peal lina ja mul magamiskott ning vajadusel lisatekk, Margusel kõrvatropid - sai magatud küll :) Sellistel tingimustel võib isegi veel. Vist.

Pühapäeva õhtuks toodi mind koju, hirmus Kissu-igatsus oli juba peal ka. Kohutavalt kuum oli kodus. Õhtuks viskas ka mul palaviku 38,4. Rohkem sellest eriti ei mäleta.

Siis tulid esmaspäev ja teisipäev. Ikka oli halb olla, vahelduva eduga palavik, üle 38 siis vist enam ei  läinud. Aga ega eriti muud sellest ei mäleta praegu ka.
Kolmapäeval oli juba nii ok, et läksin päris rahulikult vereproovi. Jube kuum ilm oli, seda mäletan. Käisin vereproovis ära ja siis Prismas, koju jõudes loputasin ennast jaheda veega ja panin kõik riided pessu ja siis õde Liina helistas, et vaja tulla süsti saama, leukotsüütide tase madal. Otsisin siis midagi jälle selga ja uuele ringile haigla peale. Siis oli juba selge, et tuleb võtta haigusleht, E ja T oli mul võetud puhkusepäevad. Läksin dr Kütneri juurest ka läbi. Ometi kord ei olnud tal kiire ;) Seal aga selgus, et eelmisel korral oli mulle manustatud liiga väike kogus ravimeid. Kuidagi oli ravimi tellimise lehel läinud mu pikkus nii, et 164 asemel oli 92. Aga selle järgi ju arvutatakse keha ruumala, mille alusel arvutatakse vajalik ravimi kogus. Eelmisel korral oli küll halb olla aga kuidagi ruttu läks üle. Seekord siis aga pandi õige doos aga organismile tuli see vist veidi ootamatult. Ehk siis kehale nagu esimene ravidoosi efekt natuke. Dr ütles et vaatab, võibolla järgmiseks korraks leiab koguse suhtes kesktee.

Siis läksin õde Liina juurde süsti saama. Oli selge, et reedel ka vaja süsti saada, tahtis mulle rohu kaasa anda aga ma arvasin, et las jääb ikka talle, nii on mul põhjus kodust välja tulla.
Süst mõjus nii, et kui öösel palavuse tõttu ärkasin, siis oli tunne nagu oleks unerohutablettide üleannustamisega tegu. Keha oli tinaraske ja silmad ei püsinud lahti. Sarnane olek jätkus ka järgmisel päeval. Õhtuks lõi palaviku taas üle 38. Võtsin kaks tabletti Paracetamoli ja palavik tuli tunniga alla. Ohtra higistamise saatel.

Reedel tuli Kristi. Mul oli väga hea meel. Esmalt läskime haigla peale teist süsti saama. Nii kehva ja nõrk oli olla, et oli suur abi, et ma ei liikunud üksi. Pärast süsti läksime Prismasse, et toiduvarusid täiendada. Siis koju. Vaatasime "Maffianaiste" kolmandat hooaega, mida TLC kanal näitab, sõime arbuusi ja Kristi aitas mu seapesa kraamida. Rõõm on, et meie lemmik Big Ang on kenasti taas sarja peategelaste seas.

Palavik hakkas jälle tõusma, päeval oli juba 38, õhtuks 38,7. Aga siis tuli ise alla, Paracetamoli ei võtnud. Praegu, laupäeva päeval veel palavikku ei ole (36,9).Pea hirmasti valutas, võtsin Solphadeini.

Esmaspäeval uuesti vereproovi ja teisipäeval loodetavasti tööle. Reedest algab juba puhkus.

Aitab praeguseks küll.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar