reede, 18. aprill 2014

Seitsmes

Mitte, et mul oleks mingeid eksitentsiaalseid probleeme, aga lugemisel olevast raamatust jäi silma ja tahtsin jagada.

Olin üleni mõtetes, kui ma äkki kuulsin omaenda häält, mis rääkis mu peas, sellise õrnuse, julgustuse, veenvuse, selguse, kindlusega, mida ma varem ei olnud tundnud. See ei olnud mina, ja ometi oli see mu oma hääl. Sel momendil, kui ma endale korrutasin "see ei ole võimalik, et selline asi juhtub minuga, see on võimatu", ütles see hääl: "Kas tead mis, David? See on täiesti võimalik, ja see ei ole nii raske." Oli toimunud midagi üllatavat ja arusaamatut, sest sel momendil ma justkui vabanesin halvatusest. Oli ilmselge: jah, see oli võimalik, inimesed olid selliseid asju juba varemgi kogenud, paljud inimesed olid taolise asja juba enne mind üle elanud ja mina ei erinenud neist. Ei olnud nii raske olla lihtsalt, täielikult inimene. Mu aju oli ise leidnud tee rahu suunas.
Hiljem, kui mul on jälle olnud hirm, olen pidanud õppima oma emotsioonidega toime tulema. Aga tol õhtul jäin magama ja järgmisel päeval suutsin minna tööle ja teha kõik vajaliku, et alustada võitlust oma haigusega ja vaadata näkku oma elule.

Hea, et see hääl, mis ütleb, et see kõik on täiesti võimalik, mõlemal korral üpris varakult minuga olnud. Kaks mõtet ühes sõnastuses. See on võimalik, et see minuga juhtub ja on võimalik sellega toime tulla. Ma pean sellega esmalt leppima ja siis sellega tegelema hakkama. Enne asjaga leppimist ei saa tulla ka tulemust.

Eelmisest korrast meenub sõnastus: "Mul on see, aga see ei ole minu oma."

Vabandan rohkete asesõnade esinemise pärast eelnevas jutus. Loodan, et mõte jõuab siiski kohale.

See on täiesti võimalik.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar